süsteemianalüüs

sain just läbi Triinult täna laenatud Banana Yoshimoto “Köögi”. raamat koosneb kahest loost, üks on helge ja teine masendav, mõlemad räägivad surmast. esimese ajal tundsin selgelt, kuidas ma tahan kunagi tulevikus mõnes suurlinnas elada, kus ma võin kasvõi öösel või vastu hommikut välja minna mõnda friiki restorani pannkooke, küpsetatud banaane, teed, alkoholi, burksi sööma minna. kus on kõik olemas. kus ma võin olla kasvõi üksi.
teine lugu sisaldas umbes samaväärselt veidraid tegevusi ja tunnete iseendale sõnastamist ja müstitsismisugemeid, aga oli meeletult masendav. see raamat pani mind tunnistama, et inimesed ei ole igavesed ja sellega tuleb leppida.

üldiselt sellest raamatust vist ei peeta väga palju, esimesed kolm arvustust, mis netist leidsin, olid täiesti mõttetud. naistekas-noortekas, ütlevad nad. või võib-olla peetakse ka. igaljuhul kuna tegu on jaapanlannast autoriga, kuid tegelaste eluviis ja mõttemaailm on üsna läänelik, siis on ida ja lääs siin omavahel sõbralikult põimunud, mis annab raamatule lisaväärtuse.

lähme lätti ka

hommikul uimaselt porgandeid süües, kohvi juues ja Eruga viga süsteemis määratledes hakkasin genereerima mõtet, mida teha selle üsna tühja päevaga. otsustasin Signega Elvasse kodutuid kasse toitma minna .D sest külmkapis oli üks kassikonserv, mida meie kass ei taha süüa. hääletasime elvasse. saime peale mingi autobussile, mis oli täis peomeeleolus keskealisi naisi .D
hiljem tuli välja, et elvas polegi kodutuid kasse, on ainult üks luusiv kass, kes endale ise parasjagu hiiri leidis, ja üks väga suur tigu. niisiis chillisime ringi ja sõime jäätist. arvasin, et õhtuks jõuan ilusti koju tagasi, aga kaugelt linnapiirilt koju jalutades, kus mingid noored tüübid meid maha panid, helistas Anastasia ja kutsus Karlovasse veini jooma. Uudistasime Estri uut korterit, seltsilisteks pudel odavat Hispaania valget, seenesupp (ja karask, läti leib, jogurt, baklažaani-porgandipüree (???)...) ja ilmselgelt ülikultuurne vestlus.

praegu vahin Kristiga telekast mingit eriti mõttetut usa tõsielusarja Wipeout. pfft. .P

kuidagi kummaline tunne on mingisse abstraktsesse informatsioonipilve suitsurõngaid puhuda, st blogis anonüümsetele lugejatele enda päevast rääkida. see tunne ikka tabab mind aega-ajalt, kui terve postituse mingeid kronoloogilisi sündmusi kirjeldan, ilma ühegi järelduse või ideeta.

olen Tartust väsinud.

pinnapealne heaolu

Michael Jacksoni peied algasid Helena aias seitsmekesi vihma eest varju all välispoliitikast, tuumaenergiast ja noh, Michael Jacksonist rääkides ning lõppesid pärast Krooksu õllesid kolmekesi kahel rattal koju kimades. Roland on ikka hull rattur, eriti, kui tal keegi pakikal on. ääärrghhmrrghgh -äääoo istuu maahaa - haha high five piret hahaha - ei tegelt on chill. umbes nii. , Triinu sai uhkelt meestekaga sõita. tegelt on neil vist veel kogemusi mingite kolm ühel kuskilt kõrgelt mäelt alla tulistades ja teate küll neid asju.

täna tuli Kristi maalt koju ja kass tallub suurest heameelest ta kõhu peal. rabarberikooki on nüüd jälle

reaal vs. humanitaar

dekadents, roiskunud toit ja glamuur

ärkasin täna kolm minutit enne keskpäeva haudvaikses korteris. ma ei arvanudki, et see võimalik on.
varahommikul, poole viie paiku olin koju jalutanud läbi koiduvalge linna mingilt üsna kummaliselt korteripeolt. õhtu algas rahulikult Anastasiaga pargis vesteldes (^_^), kuid kui öö oli juba lähemale nihkunud, olin hoopis teistsuguses maailmas: avastasin ennast, Triinut, Anastasiat ja Magnust kuskilt ääretult suurest vanaaegsest korterist antiiktugitoolides istumas ja purjus gooti- ja muid tüüpe jälgimas. Viimased kolm kimusid oma pruune hästilõhnavaid sigarette, mina sõin küpsiseid ning jälgisime inimkooslust, kus küll suur enamus olid tuttavad näod, aga kokku tekkis siiski mingi kummaline isiksuste ja ruumi kompott. korter oli väidetavalt 6-toaline, sinna oli suvaliselt kokku toodud vanad nahktoolid (sellised, mida võib muuseumieksursioonidel paarisaja aasta vanustes mõisates näha), lauad, lühtrid... rummikokteili jõin peekrist! (mis lõhnas nagu minttu, aga siiski). kõik vestlused muidugi tundusid natuke piinlikud, võibolla oli asi mu puudulikus joobeastmes, aga õnneks seikles majas ringi üks jalutuskepi ja kübaraga härrasmees, kes lihtsalt oma kohalolekuga meelt lahutas, tulevane lavastaja vilksas ka siin-seal (samuti kübaraga), paar gootitibi suhtlesid kõigest väest, mõned mustaks värvitud juustega ja tõenäoliselt alaealised poisid ja üks karvane mees. ja siis veel mõned inimesed. ja palju sigaretitossu, alkoholi, küpsiseid ja dekadentlikku räpasust. ja kass.

aga nagu arvatud, Viljandimaalt salakohast olen nüüd tagasi. koju tulles võtsin esimese asjana (pärast kurvale üksiolnud kassile pai tegemist) jääkambrist välja kolm pruuni banaani ja kaks ilusat kolksuvat õuna. banaanid hakkasid sulades härmatuma ning leidsid üsna ruttu tee sinna, kus on nende koht, kuid õuntele jätsin natuke rohkem lootust. nemad hakkasid sulades kohutavalt vett välja ajama (nüüdseks kleepuv plekk mu arvutilaual), lõpptulemus oli siiski umbes nagu Poe mesmeriseerimisnovellis - nad surid, mädanesid ja kõdunesid minutitega, mida nad muidu oleksid pidanud tegema päevade jooksul.

pere..kond..lik?

isa chillib meie pool oma madrusesärgi ja vanade teksadega. jagasin oma pütist kohvi. päris huvitav seltskonnakooslus iseenesest - kodus oleme ainult mina, kristi ja isa. enne oli vanaisa ka siin, aga nüüd läskid kõik maale. tavaliselt on meil siin ema, hunnik teismelisi tüdrukuid ja palju väikseid lapsi.

märkas, et mul on uus soeng ja arvas, et täitsa kena neiu. jee.

//homme Kristiga Viljandisse, tagasi tuleval nädalal kunagi.

soojad juustusaiad

Suvi on alanud ^_^ kuigi mitte küll päikesekuumuse ja hipiseelikutega, ent piiramatu vaba ajaga sellegipoolest.

Chillisime täna õhtul-ööl Kirsi pool Ihastes. kujutage ette: kirsi värvikirev pesa, meie (värvikirev) punt seal lösutamas, vesikas keset tuba, kuskilt paistavad õlled ja joindikraam, mõned maalid toetuvad seintele ja teised on maas laiali... kassid kõnnivad ka ringi ja isegi liblikaid lendas. rääkisime muidugi maailmaasjadest ja muust, öö poole kippusid tekkima plaanid suure kunsti tegemisest (mille me kindlasti ka korda saadame ^_^), vahepeal jõudsime saunaski käia. kahe aegu koju kulgedes, kes ratastel, kes jalgsi, jämmisime tulevikuheietusi tulevastest ekkemooringutest Eesti radadel.

nüüd olen lõplikult kodus, ees ootavad kolm põnevat raamatut ja terve plokk valget paberit.

teeks mingit möllu

Täna oli vanade sõprade päev. Täiega lahe. Triinu ja salaplaanid; Triinu, Kiq, Aivo ja pitsa; Kelli, Roland ja geneetikaülesanded; Kelli, Roland, Triinu ja jäätisekokteil. Kusjuures me alustasime täiega vara, sest pidime mingi koiduvalguses koolis olema paarkümmend minutit ja pärast seda algas chill. Täielik kulgemine oli ka kogu päev.
Kui õhtul hilja Rolandiga bussipeatusesse tormasime, aga napilt maha jäime, siis mingi sekundiga tõmbas ette mingi sõbralik tüüp autoga ja rabas meid peale (lähete ju linna? no tulge peale!), kes sõitis linna sees sajaga ja kaks minutit hiljem olime jõudnud Raadi sügavustest kesklinna. Tõsiselt ka, see oli umbes nii, et buss kadus ja umbes samal hetkel, kui me "persse" jõudsime mõelda, siis olime juba mingi sõbraliku tüübi autos ja järgmisel silmapilgul kõndisime üle kaarsilla. Edasi möllasime reipal sammul teise linna otsa, koju.
Vahepeal käisin hambaarsti juures. See oli nii jube 0_0 niii jube. ta puuris mu hambaid ja esiteks see hääl, kui keegi mingi trelliga mu suus möllab ja teiseks see, et suu on korraga mingit suruõhku ja vett täis, nii et hingamine on keeruline (keerulisem kui tavaliselt) ja siis üldse kõik aaaghhh puurimine on ikka kohutav. Värisesin pärast natuke. Khm, muidugi mul on hea meel, et mul on olemas ligipääs kvaliteetsele hambaravile, aga siiski. ghh.

Ühesõnaga hea päev. Kuigi mu kõht on nüüd jäätist, mahla, ananassi, kiivit, banaani, küpsist, šokolaadi, kohvi, apelsini, ja tuunikala-võisaia täis, aga ikkagi .D

millesse ma olen ennast mässinud

Vau. selleaastane bioloogiapraks oli täielik rännak mingisse teise maailma. 3 päeva kestev väljalülitus perest, sõpradest, Tartust, kõigest. ainult mina ja taimed. kuna see oli botaanikapraks, siis veetsime aega herbaariumi jaoks taimi korjates, neid määrates ja umbse 150 taimenime taimega kokku viies ja pähe õppides. eile õhtuks oli kerge info üleküllus, avastasin end paar korda kuskil laua taga istumas, määraja ees lahti, ja tühjalt kuhugi vahtimas, pea täiesti tühi. täna bussiga tartusse sõites oli tunne, nagu tulevikku ei olekski olemas, ainus reaalsus on praegune hetk, niivõrd erinevad tundusid need kaks olukorda, praks ja päriselu.
õnneks oli tänahommik juba okeikam, tegime arvestuse (jalutad õppejõuga mööda metsarada ja määrad taimi), mille ma viie sain (jee) ja pärast mängisime aliast (härg - "...hein!!! see kollaste ja lillade õitega!").
mm... magada ei saanud, sest tekid olid liiga palavad, süüa oli täiega palju (isegi kohupiimakreemi O_O_O), sääski oli ka täiega palju, aga vähemalt tean ma nüüd, mis vahe on aas-nurmikal ja keraheinal.

meelemaitsepaine

Olen mingi pool tundi nolanud jutukas Omegle, kus programm seab mind vestlema ühe täiesti suvalise inimesega. Nüüd, pärast mõndakümmet minutit tunnen, kui nüristav see on, kui esimene küsimus on alati "asl?" ja kui ma ütlen mõne pikema põimlause kui 6 sõna, siis ehmatatakse ära ja kaotakse. kuigi samas tekib tunne, et mul oleks võimalik suvalise võõra kaudu avada portaal mingisse täiesti uude maailma, erinevatesse idüllidesse - jaapani väike salaküberpunktüdruk, kes räägib inglise keelt, aga täiesti omas keeles (m0m b/\q=d a PIE xexexe) või usa the cool guy from college või väike prantsuse maalikunstnik, kes peab Pariisis squatti ja joob absinti, mida tema sakslastest sõbrad sisse smuugeldavad või misiganes mis iganes. aga siiani pole veel õnnestnud .(

seda ka, et mõtle, kui tugevate lihaste omadus oleks see, et mida rohkem lihast pingutad, seda pikemaks nt käsivars läheb. et kulturistid saaksid sirutada oma käsi puude latvadesse.

söön tumelillat kaerahelbeputru. mustikajahuga >)

ich muss etwas in Deutch sagen

täna kogesin täiega eepilist tordisöömistseeni. meil oli viimane saksa keele tund ever pever (keskkoolis) ja õpetaja otsustas, et... "sööme kooki!". kui kõigile oldi tükid välja jagatud ja me neid sööma hakkasime, siis hakkasid Jaani kiriku kellad mängima. ja nad mängisid kogu aja, kui me kooki sõime .D päriselt ka, kui viimane õpilane oli viimase ampsu suhu pannud, siis alles lakkas kellamäng. kogu see protsess kestis kokku umbes 20 minutit (koos jagamise ja söömisjärgse muljetamisega) ning 20 minutit varem saime lahti ka. niiet chill ^_^ piinarikas arvestusteperiood, alga!