kuidas kasvatada iseloomu

Avaldasin kevadel Müürilehes artikli tegevuskunstist, mille tõttu Chungin kutsus mind suvel Patarei Kultuuritolmule perfokat tegema. Selle tagajärjel lõime Kristini ja Rauliga perfoka, mis on ilmselt siiamaani mulle üks kõige enam mõju avaldanud kogemus mu elus. Kus mujal sellest kõige sobivam kirjutada on, kui nüüd, pool aastat hiljem, turvalises Hollandi ülikoolilinnas raamatukogus vaikses filosoofiaosakonnas istudes, sellest kõigest nii kaugel olles.

Patarei perfokas Mandalavang sündis Kristini Kalamaja hipikodus kolmekesi umbes kahe öö pikkuse ajurünnaku tulemusena ning kolmandal ööl Rauli kodumaja pööningul planeerides ja mõõtes-lõigates. Elasin nädal aega Tallinnas, et saaksime iga päev midagi teha, kohapeal käia, turvameestega kokku rääkida, ruume vaadata, mõelda, plaanida, üksteisega harjuda. Mõtlesime välja kontseptsiooni, teostuse, skeemi, tähenduse. Ülimalt läbimõeldud plaan, teostus tundus vist meile kõigile uskumatu eneseületusena, ent seda  möödapääsmatum.

Hiljem sain selle eest Tanel Randerilt Kliima esimesel ööl Peipsi ääres vanausuliste külas lõkketule ääres istudes sugeda, ent sooritasime kogu teo ihualasti, jahutaigen teise nahana keha katmas. Perfokas toimus kaheksa tunni jooksul 22. juuli öösel kella üheteistkümnest hommikul kella seitsmeni Patarei merekindluse trellidetaguses keldris jahumandalat joonistades. Läbimõõt 6 meetrit, täiuslik ring Ida-Euroopa sümbolitega täidetud. Materjaliks 100 kg peent nisujahu, vahendiks igaühel üks supilusikas. Käisime kolmekesi mööda ringi, jahupüttidest lusikahaaval jahu võttes ja mandalat sedasi lusikahaaval seest väljapoole ehitades. Kuigi oli suveöö, oli kelder jahe, mistõttu võtsime soojenduseks ruumi kaasa šokolaadi, pudeli Jägermeistrit ja pudeli viina ning mitu pudelit õlut. Õlled jäid alles, Jägermeister kulus ära.

Eelmise päeva veetis Raul Kristini pool plakatit disainides, samal ajal kui mina ja Kristin tõeliste vägilasnaistena endise puutöökoja mööblist ja kolast puhtaks tegime, aeg-ajalt päikse kätte minnes, et sooja saada ja virsikuid süüa.

Jahutaigen kuivas kehale ja hakkas nahka kiskuma, paksemad kohad tilpnesid maha. Külm oli. Kained, purjus ja pilves festivalikülastajad käisid trellide tagant meid vaatamas, vahel unustades, et me neid väga hästi kuuleme, ja nilbuseid ja rõvedusi välja öeldes. See oli üks õige äärmuslikum olukord milles olnud olen – täiesti kaitsetuna paljalt sigade ees, kes tahtsid sisse tulla, kes nõudsid pornot ja seksi, kes ei mõistnud, mida me teeme, kes küsisid, et kas see ongi kunst. Õnneks sattus vaatajate hulka ka tervemõistuslikke, kes akna taha maha istusid ja omaette Ida-Euroopat või kunsti või universumit arutama hakkasid. Mõned elasid meile kaasa, kiites ja ergutades, et oleme tugevad ja julged, iga paari tunni tagant tagasi tulles, et näha, kuidas meil läheb. Paljud ütlesid, et selline hullumeelsus sobib sinna, mida arvas Chungingi.

Samasuguse eesmärgi ja väljakutsena nagu tundus kogu ettevõtmisega kaasa minemine, tundus ka selle lõpuni viimine. Välja ei või minna enne, kui mandala valmis on, see lihtsalt pole võimalus. Kui mandala lõpuks, kell 7 hommikul, kui enamik pidulisi lahkunud oli, tõesti valmis sai, tõdesime seda kolmekesi ühel hetkel, panime viivitamata oma lusikad käest ja läksime välja sisehoovi kuivanud jahukörti maha hõõruma. Kuhu minna? Esialgne plaan kõige lõpus merre kõndida ja puhtaks liguneda ei tulnud kõne alla, sest liiga külm ja kohutav oli. Tuleks vaid vihm…

Vahetult pärast selle mõtte väljaütlemist hakkas sadama paduvihma. Kasutasime dušina veerenne, kust purskas vett kui oavarrest. Jahukört valgus maha, kuigi see võttis omajagu hõõrumist, kolmekesi paljatena Patarei vangla jalutuskoridoris kõrgete kivimüüride vahel.

Kui suurem jama keha pealt kadunud oli, saime riidesse panna ja viimased Jägermeistri lonksud võtta. Operaator Kati aitas tehnika – kaamera ja prožektorid kokku panna ja veel kohapeal olevale tehnikamehele tagastada, kes vaatas meid sealt välja tulles kui kangelasi. Olime elus ja sellega hakkama saanud.

Riided seljas, perfokas läbi, külmast kange ent seest soe, läksin viimast korda keldriruumi tagasi. Õues oli juba valge, jahe hommikupäike valgustas rohelisi kiviseinu ja hiigelsuurt geomeetrilist mandalaratast. Istusin külmale aknalauale ja tundsin pisaraid silmis ja klompi kurgus. Tundus, et suur pinge tahab kõhust neelu kaudu välja tulla. Ma polnud kurb ega õnnetu ega ennasthaletsev, tuju oli puhas ja selge. Selline tunne tekkis, et astusin isiksusena just sammu kõrgemale, vaimne level-up, tugevuse kasvamine.

Ma ei teeks seda perfokat enam uuesti. Mitte selle pärast, et see oli õudne, vaid selle pärast, et see oli ühekordne kogemus, millest piisas. Kui alustasime, ei teadnud meist keegi, millesse end mässime. Lõpuni viis tahtejõud.

Tol hommikul jalutasime Kristini poole ja läksime kohe magama, ent toibumiseks kulus kogu nädalavahetus – saun ja dušš Rauli õekodus, kus kulutasin omajagu palsamit, et taignajäänused juustest välja saada. Järgmisel õhtul vabapääsmetega samale festivalile pittu minnes polnud meil palju vaja, sest meie pidu oli peetud. Küsisime Kristiniga võileivaputkast tasuta võileivad, millele vist õigust polnud, aga kaunile neiupalvele ei suudetud vastu panna. Tundus, et vara, ent siiski koiduvalges lahkusime Kristiniga peolt. Raul järgnes meile mitu tundi hiljem, ekstaasis, ronis voodile, kus olime Kristinoga kogu aja rääkinud ja und peletanud, ning ütles, et saime kutse järgmisele festivalile, Project Human, kaardistamata muusikasündmus kaardile kandmata alal, infokilluks vaid flaier. Kristinoga vahetatud pilk tähendas vaid üht – „ei-d“ pole taaskord olemas.

***

See tegu võib tunduda üleni tobe, mõttetus, mis mõttes alasti kuskil festivalil, muidugi on Tanelil õigus, ära kunagi tee perfokat alasti, sest see vaid eksitab inimesi, ja olen isegi pooldanud alastuse vältimist laval, aga selle 8-tunnise kestvusproovi läbimine on minu jaoks vaigistanud kõik sellised mõtted. Teoorias muidugi kaheldav, ent kuna olen päriselt seal all keldris rattas olnud, siis screw you, kui mind nõrgaks või naiivseks pead, ma faking sain sellega hakkama.
(see pole mõeldud tanelile, vaid abstraktsele skeptikule)

Mu isiklik põhjus Patarei perfoka tegemiseks oli soov saada vastus küsimusele, kas olen kunstnik. Pärast perfoka lõppu, külmal aknalaual istudes ja mandalat silmitsedes, mõistsin, et see küsimus pole oluline. Vastus pole isegi mitte ilmselge jah, vaid vastust koos kogu selle probleemiga pole olemas. Ma ei tunneta enam seda paradoksi sisemise mõistmisena, see ei tundu enam loogiline, aga küllap nii lihtsalt on.

saskia raamaturiiulilt

„The other hand“ on Chris Cleave’i 2009. aastal avaldatud romaan Aafrika naftasõja ohvri sattumisest tavalise Inglise pere ellu. Sisekaanel avaldab toimetaja austust raamatule ja autorile, millele järgneb kolm lehekülge kiidusõnu ajalehtedelt ja ajakirjadelt. „Suurepäraselt kirjutatud raamat,“ ütlevad nad, „võimatu käest panna,“ ning lisavad, et valusad ja aktuaalsed teemad on uskumatult hästi kokku põimitud huumoriga, mis teeb lugemise nauditavaks, ent paneb mõtlema tõsistel teemadel.

Narratiiv on jagatud kahe peategelase sisekõnedeks, Nigeeria orb ja Inglise üksikema on kordamööda jutustajad. Lugu hakkab lahti põimuma noore aafriklase kirjeldusega Inglise kinnipidamisasutusest, kus ta põgenikuna on kohustatud elama kaks aastat, et õppida selgeks inglise keel. Pole selge, mis temast saab pärast kaht aastat, saatust jagavad kongikaaslased loodavad mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Londonisse valla pääseda, ent realistlikum väljavaade on tagasisaatmine kodumaale, kus neid tõenäoliselt ootab ees surm naftasõjas. Tänu ühe teise jooksiku ennastohverdavale kavalusele pääseb peategelane Little Bee, kes kannab isevõetud nime oma tegeliku isiku varjamiseks, ebaseadusliku immigrandina vabadusse. Järgneb päevadepikkune jalgsiteekond Londonisse. Ainsad inimesed, keda Little Bee seal linnas tunneb, on Andrew ja Sarah, keda ta paar aastat tagasi Nigeeria rannas kohtas ja kelle kontaktandmed ta mingil põhjusel sai. Pere koduukse taha ilmub ta Andrew’ matusehommikul. 374 lehekülje jooksul tuleb välja, et Little Bee on Andrew’ enesetapuga rohkem seotud, kui keegi arvata võis, sama moodi on ta kaudselt põhjuseks, miks Sarah’l pole keskmist sõrme ning miks nii Andew kui Sarah viimased kaks aastat pärast Nigeeriast, kuhu nad sõjast teadmatuse tõttu puhkusele läksid, enam rahu pole saanud.

Kuigi autor on mees, on mõlemad peategelased naised. Dorislessingulikku detailitäpsust ja tundenüansse pole, ent muidu jätab Cleave mõlemast naisest soo mõttes realistliku mulje. Sellegipoolest ei mõju kõik karakterid naturalistlikult, kuna Nigeeriast pärit 15-aastane tüdruk on oma ea ja päritolu kohta veidi liiga sõnaosav ja teravkeelne. Kuigi talle omistatakse väga head õppimisvõimet ja tungi Inglise kultuuri tundma õppida ja mõista, on ajakirjade lehitsemisest saadud tarkus tema peas veidi liiga laiahaardeline. Justkui lugeja lõbustamiseks teeb ta nalju ja tähelepanekuid, mis kuidagi tema suhu ei sobi, need tunduvad pigem olevat inglise lugejale kirjutatud, et oleks naljakas ja tabav. Loo edasikandmiseks suudab ta samuti teha väga karakteriväliseid tegusid, muutuda väiksest kaitsetust tüdrukust äkki kaalutlevaks ja salakavalaks sepitsejaks.

Raamatu lõpupoole jõuab veel juhtuda üllatavaid käike, ent mida lähemale viimane lehekülg jõuab, seda selgem on musta stsenaariumi teostumine, õnnetu lõpp. Samas ei lase autor lugejal liialt kurvastada, sest tublilt enne lõpplahendust, kui lugeja juba mõistma hakkab, mis paratamatult juhtub, läheb tekst väga helgeks ja lohutavaks, tekib tunne, et see on lihtsalt üks ohver ajaloole, et tulevikus saaks maailm olla parem koht, olelusvõitlusega sarnane surma süütus ja loomulikkus. Little Beest on kahju, ent meel ei lähe kurvaks, sest Little Bee ise lohutab lugejat oma helge tooniga, et lugeja liialt ei morjenduks, et raamat ei lõppeks hella meelega.

Kokkuvõttes tundus „The othe hand“ liiga hästi kirjutatud raamat. Liiga läbimõeldud, ei midagi liialt ekstreemset, autor justkui soovib hoida oma briti lugejaid pehmes tugitoolis, säästes nende närve, et ta saaks intelligentse inimesena kriitilisel teemal arutleda, samas tsiviliseeritult vaoshoituks jäädes.

Lisalehtedel ära toodud viidete järgi tundub, et Chris Cleave’il ei ole Nigeeria naftasõjaga isiklikku kogemust, kogu tema info aafrika keelte ja lausumiste, jamaika-inglise dialekti, kinnipidamishoone iseärasuste ja muu kohta pärineb põhjalikust uurimistööst.

Tegevus toimub aastal 2007, mis ei jäta Nigeeria naftasõja kohta teada saades üldse rahulikku tunnet sisse. Olen viimasel ajal millegi pärast sattunud lugema raamatuid ja vaatama filme kriisikolletest Aafrikas. See kõik toimub praegu. Sama lugu on teemandikaevandustega Sierra Leone’is (Blood Diamond, Edward Zwick 2006) ja ravimieksperimentidega Keenia inimeste peal (The Constant Gardener, Fernando Meirelles 2005). Esimene maailm ekspluateerib kolmandat, ressursside kättesaamiseks kohalike elu hinnaga. Kaevandustele ette jäävad külad põletatakse maha, kohalikud jõugud tapavad oma inimesi raha nimel.

Need kokkupuuted pole mus tekitanud otsest soovi Aafrikasse maailma parandama tormata, sest ma ei taha kurvastada selle pärast, mida ma muuta ei saa, pigem on inspireerinud kriitiliselt analüüsima enda moraali ja südametunnistust. Järeldus? What’s the least I can do to make this world a better place? Jätkata vegan olemist, muidugi.

this is what strucks me sometimes

the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things

(pattern recognition, william gibson, p. 117)

"There then follows a complex system of rituals, senseless from the point of view of common sense, but full of deep significance in the chivalric value system."

Juri Lotman, The Fool and the madman. Culture and explosion, lk 46

Kas pole mitte üleni universaalselt kasutatav kommentaar. ...but full of deep significance in the Christian/Western/American/etc value system.

parka ja nahksaapad

Niikaua, kuni pea mingi siivsa teksti Hollandi päeviku jaoks välja filtreerib, reflekteerin siia, vaba kirjanduse pinnale.

Paar viimast õhtut olen ideedemaastikul rännanud, õigemini tajunud ümbritsevat kõrgema aktiivsusega tähendusprisma kaudu. Üleeile käisin pakistanlasest sõbra Sheriga kohvipoes Metamorfoos. Kohvipoes istumine kulus päevakaja jagamisele, ent hiljem õue jalutama minnes läks mõte rändama. Otsustasime jalutada mööda kanali äärt nii, et lõpuks samasse punkti tagasi jõuame, sest kanalivõrgu sisemine vesi teeb kesklinna ümber ringi. Ühel hetkel hakkas mõistus tänavapanoraamile Tartu postkaarte peale projitseerima. Vaatasin ühele poole, nägin Groningeni tänavat, aga aju tundis selle ära kui pildi Emajõeäärsest. Vaatasin teisele poole, nägin Raatuse tänavat, Lääne tänava kanti, Räpina mnt-d (see-kus-ma-kunagi-rattaga-sõitmas-käisin), See-kus-ma-kunagi-Edviniga-jalutasin jne. Huvitav oli, et ma ei tundnud neid kohti ära kui mingit üldist teadmist, kuidas need kohad välja näevad, vaid väga konkreetsete kordadena, kui seal viibinud olen. Kuid kui hakkasime jõudma kuhugi külma tööstuspiirkonda, kadus Tartu ja jäi Groningen. Võõras, tundmatu külm Groningen. Seiklesin tundmatuna võõral maal nagu silmividutav rebane. Kõik oli kapitaalne ja konkreetne, reaalne. Uute kujudega uued külmad majad. Kui tagasi häguselt tuttavlikku kanti tagasi hakkasime jõudma, vilksatas paariks pildiks hoopis Tallinn ja siis tuli Tartu tagasi.

Sher rääkis, et ta on lapsepõlves kaamliga sõitnud (sest ta on Pakistanist pärit). Hakkasin naerma ja küsisin, et kus sa istusid, kühmude vahel või. Ta vastas täiesti siiralt, et jah, kühmude vahel. See tundus naljakas. Siis ta küsis, et kellega mina sõitnud, elevandiga vähemalt olen? Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja, aga ma ei olnud elevandiga sõitnud.

Hiljem koju veeredes nautisin jõeltriivi. Mu ratas on täiuslik sellises seisundis koju sõitmiseks. Madal ja pehme. Pidin vist küll üliaeglaselt väntama, tunne oli nagu istuks tugitoolis ja triiviks aeglaselt allavoolu.

Eile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud. Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu. Ja rullivad jointi sobival kirjandusteosel.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada. Hommikul mõtlesin, et isssssand jumal millesse end mässisin.

Hiljem läksime umbes 5 inimesega jalutama. Istusime kuhugi põõsaste taha alla kanali äärde pisikesele paadisillale ja läitsime piibu. See oli üleni tore kogemus, sest kaasasolijad hakkasid jagama oma kogemusi erinevates riikides elamisest, kuidas Indias ja Indoneesias elektrikatkestused nii tavalised on, et koolitundideski ei lasta häirida jms. See oli äge ja naljakas ja sõbralik ja huvitav. Koju veeresin taas jõgemööda.