käisime Kelliga "Trubaduuri" vaatamas&kuulamas.
itaaliakeelse ooperi sisu oli üsna seebine - seotud mustlasnaise & krahvi äravahetatud poegadega, südamedaami ja emaga, sõdurite & mustlaslaagritüüpidega. huvitav, et kuigi lõpus kõik head surma said (üsna traagiliselt ja kõlavate aariate saatel), mõjus etendus pigem meelelahutuslikuna. it must me be.
trubaduuri, peategelast mängis šarmantne leedukas, väga lahe mees .D selline kirglik & uhke. kooripoisid olid ka toredad ^_^ (näiteks roland, aivo, rauno & toomas olid seal ka x) )
kogu see ooperikogemus üldiselt osutuski palju... pinnapealsemaks, kui arvasin. hääled olid muidugi vägevad, teksti tõlge jooksis üleval punastest pirnikestest moodustunud tiitritena. aga näiteks see seltskond, kes seal oli - vaheajal ringi kõndides sain vanemapoolsematelt (minust oluliselt vanematelt, s.o) inimestelt palju rohkem tähelepanu, kui tavaliselt. tunduski, et ooperis käimine on endiselt kultuurelamuse kõrval ka sotsiaalne lihalett, kus ümbritsevaid inimesi jälgitakse nagu 17.-18. sajandit kujutavates filmides (hah). heas mõttes muidugi, need pilku heitvad & püüdvad väärikad kultuuriinimesed mõjusid igati sümpaatsetena. (.
hiljem roland rääkis, et see oli terve 2 hooaja peale kokku olnud kõige halvem etendus xD featuring pooleks minevad püssid, kooride&orkestri ebakõla jms.
vaheajal vestlesime rolandi ema, vanaema ja väikes õega .D sest muidugi me saame oma sõprade suguvõsadega 3 põlvkonna ulatuses ka väga hästi läbi ^_^
No comments:
Post a Comment