kuulan viiulimuusikat, sõrmed, õhk ja huuled veel hommikusest teesigaretist lõhnamas, vaatan betoonist rõdu pealt valgust väljas ning ei tunnetagi enam oma ahistatust, maailm. nagu kümneid kordi varemgi. äkki pole enam oluline, et mu küünelakk maha koorub kui küür liivahunnikust ning äkksurnud lae alt voodisse. väikesed intervallid läbi puhaste kõrvade trummikilele, vesi mu kopsus, tühjad kastkodud teie silmis ja majades, meeleolu voolub kraavides. jõgedena.
koduhommikud on siin vaiksed ja. külmad.
No comments:
Post a Comment