lapsesuu

Mis vahepeal juhtunud on.
Olen teostanud paar allakäiguepisoodi, mis pole üldse head tunnet sisse jätnud. Dekadents ei võlu enam, I guess. Sotsiaalsus tundub ka kuidagi ülehinnatud, kuigi see mul viimasel ajal paremini välja tuleb. Sotsiaalsus, aga mitte haridus. Konfutsionaalsed maailmavaated on küll sisse harjutatud ja näiliselt elementaarsed, ma tean, aga... sitta kah. võibolla on mind nii mõtlema pannud, või mis võibolla, ilmselt, see haridus, mis hästi välja ei tule, aga indeed, olen saanud ka jaatavat vastukaja.
Sõprusest olen ka mõelnud. Et kes on, kes väärib, mis on. Ma pole Kirssi nädal aega näinud. Ma ei tunne temast puudust, rohkem selline tunne on, et tahan talle ikkagi rääkida, mis juhtunud on, mida mõtlen, ja saada teada, mida tema. Meie neljasilmahetked on pehmed ja ühendavad, olen introvert ja kui isegi talle ei räägi, siis mõtleks nagu seinaga x)
Sõprusest mõtlen tegelikult mitmel rindel. Mitmetest inimestest. See on vist halb, kui ühel hetkel tuleb tahtmine kedagi perse saata. Hmm.

Kahju, et sügis teise põse keeras. Väga kahju. Idüllid lähevad katki.
Ma ei võta viimasel ajal enam mitte midagi eriti tõsiselt.