Ma teadsin, et kui ära kolin korterisse, siis saan uue neiberhuudi ja igasuguseid naabreid, aga ma ei osanud arvata, et saan endale nii dramaatikast lummatud väiksed naabripoisid. Kui seda saatuslikku korterit vaatamas käisime, siis üks väike poiss maja ees mängis sõpradega ja hüüdis: "Seiske paigal, te hävitate maaaiilmaaa! olete te hullud võii??" :D yay.
Kolimine iseenesest tähendab alguses seda, et hommikul ajab ema üles ja ütleb, et paari tunni pärast on majavaatajad siin ja siis tuleb tublit nägu teha. Hiljem peab ise ka kortereid vaatamas käima ja asjalikku nägu tegema. Nüüd on käes see aeg, kui ma hommikul keldris vanu kaste tükkideks lõikan, et neid vanapaberisse viia. Vaadake, kui kaugele oleme me läinud.
September tõotab tulla iseäranis hirmutav. Uus kool, uus kodu... Uued naabrid, uus kodutee, uus vaade aknast, uus elukorraldus and so on. Tundub, et mu eelmisest elust ei jää peaaegu mitte midagi alles. Võibolla mõned Kirsi kohvichillid või Kassitoome või Ropkapark ehk? Ja noh, kõik mu sõbrad yes indeed, aga Variku metsa (või according to yesterday, staadioni murule) pole enam kunagi sama tee.
Mitte, et ma halaks või midagi, ma lihtsalt... mm mõtlen tuleviku suunas ja nii. teate küll^^
heey vähemalt ma saan oma rõdu x)
1 comment:
Ei, Piret, ME saame oma rõdu >)
Post a Comment