need searibid ei olnud piisavalt piprased. olin nad ostsnud nostalgia ajel, kui rongijaama selveri pisikeses valmistoodete letis teiste sekka pressitud pakendit nägin, peal kiri „röövliribi”. see meenutas aega, kui isa tõi palgapäeviti või heldemas tujus koju sama nimega vürtsist liha, mis jättis pakkepaberile rasvaseid plekke.

ometi närisin neid nagu näljane kass, hammaste ja küüntega. sikutasin tühjas köögis püstijalu jahedaid konditükke ükshaaval plastikaatpakendist välja, rebisin lihast paljaks ja loopisin prügikasti.

hommikul olin ärganud mälestusega unenäost, kus sa ütlesid katkevas telefonikõnes, et oled teel. aga olid teel sinna, kus mind enam ei olnud. püüdsin sulle oma asukohta öelda, aga sa ei saanud aru, sest müra oli vali ja nii me enam ei kohtunudki.