tuleb lihtsalt öelda

Aga alati, kui ta lootis, et kohe midagi juhtub, ei juhtunud mitte midagi, mõistate? Ta tõrjus selle raske mõtte eemale, jälgides nüüd huviga oma paljast jalga, mis tolmusel puupõrandal liikus. Jalaga nühkides piilus ta silmanurgast isa poole, oodates selle kärsitut ja närvilist pilku. Aga midagi ei tulnud. Mitte midagi. Küll on raske imeda inimesi nagu tolmuimeja.
     „Issi, ma kirjutasin luuletuse."
     „Mis selle nimi on?"
     „Mina ja päike." Ja ta luges kohe ette: „Kanad aias pistsid nahka kaks vihmaussi, aga mina ei näinud."
     „Või nii? Ja mis on sinul ja päikesel luuletusega pistmist?"
     Ta jäi hetkeks isale otsa vaatama. Isa ei saanud aru...
     „Päike on ju vihmausside kohal, issi, ja mina tegin luuletuse, ja usse ma ei näinud..."
     Tüdruk vaikis.
     „Ma võin kohe uue teha: „Tere, päike, tule minuga mängima." Või pikema:

Ma nägin väikest pilve,

vaene vihmauss,

tema vist ei näinud."

     „Väga ilusad, kullake, väga ilusad. Kuidas sa oskad nii ilusaid luuletusi teha?"

     „Seal pole ju midagi keerulist, tuleb lihtsalt öelda."

Clarice Lispector, „Metsiku südame ligi" (tlk Riina Roasto)