"Ja see mõõk, mis tüdruku rindkeres aastate pikku oli seisnud, mis diagonaalis läbi tema oli kasvanud, paremalt poolt roiete alt – seal oli käepide – vasakule üles, otse läbi südame oli end sättinud, lõi paari sekundiga hõõguvkuumaks ja tõmmati välja, järele jäi tuline kõrbenud servadega jälg, tühi ja terav mõõga ase. Sisikond rebenes, tüdruk võttis tütre sülle, sättis puusale, naeratas, ütles: „Muidugi. Väga tore. Tervita teda minu poolt ka.”

Kätlin Kaldmaa, "Kakskümmend aastat hiljem"