Ebamugavaks jäänud narratiivid

toimetatuna ilmunud Eesti Päevalehes, 19.09.2014

Näitusel „Ebamugavad narratiivid“ joonistuvad välja kindlad temaatilised jõujooned, mis teoseid ühendavad, ent ilmneb ka üks vormiline probleem: mil määral kõneleb kunstiteos enda eest ise ning kui vajalik on kaastekst?

Kuraatorid Marika Agu ja Siim Preiman on näituse varustanud sisuka pressiteate ja kataloogiga, mis selgitab lahti teoste valiku lähtepositsiooni ning loob igale eksponaadile konteksti, suunates vastuvõttu ja võimalikku tõlgendust. Samas on iga teose enda informatiivsuse tase erinev. Margus Tamme plakatidisain Rakvere Arvo Pärdi festivalile (2005) kõnetab esimesel pilgul. Arvo Pärdi nimi on kirjutatud Coca Cola logošriftis – vastandlikud kultuurifenomenid on provokatiivseks kombinatsiooniks kokku põrgatatud, illustreerimaks Pärdi kokakoolalikku kultusestaatust Eestis. Ent näiteks Ene-Liis Semperi kurikuulsat performance’i 2000. aasta Rahakompassi messil, kus kunstnik põletas ära ülesastumise eest saadud 20 000 krooni honorari, et võtta seisukoht kunsti väärtusest, on näitusel esitletud vaid kirjelduse kaudu, kuna performance’i dokumentatsioon puudub. Kui kaastekst ja kataloogis lisanduvad paar artiklit ära võtta, poleks seda teost võimalik näitusel publikule esitleda.

Püstitub küsimus, et mil määral toetuvad kaasaegse kunsti teosed deskriptiivsetele karkudele, et publikul oleks üldse võimalik neid mõista. Maike Londi video „VII Journey to a clear moment“ (2012), kus autor teenib raha Kultuuriministeeriumi ees bandžot mängides, oleks lihtsalt video kultmini ukse kõrval pilli mängivast inimesest, kui kaastekst ei selgitaks, et teos on „kõnekas akt väljendamaks kunsti staatust Eesti ühiskonnas“. Lond võtab üles kunsti rahastamise probleemi, mis on kaudselt ka tundmatute autorite avaliku ruumi teose (2011) ajend, kus EKA lammutatud maja ümbritsevale plangule tekkis grafiti suhtes nulltolerantsi väljendav tsitaat. Grafitisõda EKA plangul väljendas tudengite nördimust oma vana maja kaotamise ja uue majaga rahulolematuse suhtes, mille taga seisis EKA kui kunstiinstitutsiooni puudulik rahaline ressurss. Ent seda keerulist võimuhierarhiat video ei selgita, mida märgib ka teose kaastekst.

Kiwa on samuti grafiti meetodiks valinud, nõudes videos „Graffiti Patrol“ (1998) telefoni kaudu Euroopa Komisjonilt luba kasutada aerosooli euroliidu esindushoone seinal. Kiwa protestib Eesti astumise vastu Euroopa Liitu ning Ando Keskküla üldistab kataloogi lisatud artiklis aktsiooni kokkupõrkeks kahe kultuuri vahel, kus Eesti soovib olla suletud, ent tunneb Euroopa Liidu (Lääne) ees kohustust olla avatud. Ilma kaastekstita poleks sel näitusel teose täit mõtet võimalik edasi anda, kuna videod on ISFAGis eksponeeritud ilma helita ning telefonidialoog peab olema tekstiliselt vahendatud. Vastupidiselt Londi tagasihoidlikule esitusele võimaldab Kiwa riietus ja kehakeel kapitalistlik-väärika maja ees värvipurkidega ähvardades kultuuride konfliktist siiski aimu saada.

Kunstivaldkonna rahastamise ja kunsti väärtustamise puudulikkus Eestis ning oma ja võõra kultuuri kokkupõrge ja läänestumine on teemad, mis viit teost omavahel seovad. Kuigi osa teoseid pärinevad Euroopa Liidu ja euro eelsest Eestist, kõnetavad need majanduspoliitilised probleemipüstitused ühiskonda endiselt, mistõttu on tegu poliitiliselt väga aktuaalse näitusega. Kunstiteaduslikust aspektist tõstatab näitus kaastekstide sisulise vajalikkuse probleemi, ent „Ebamugavatel narratiividel“ on rohke lisamaterjali kaasamine õigustatud, kuna artiklid kataloogis aitavad teoseid oluliselt põhjalikumalt mõista.