sc had a laugh

kirjutasin kunagi keskkoolis ühe lühikese jutu. õpetaja marcus aurelius ütles, et mu huumor on väga appropriate või midagi sellist. ma ei mäleta, mis ülesanne täpselt oli.

I have lived here, in Antarctica for as long as I can remeber. Well, acutally about 2 years by now, my memory filled with academic knowledge (scientist as I am) is not that brilliant at keeping records of my personal life anymore. Usually after waking up 5 AM to 3 PM (depending on the course of our research projects), I have some hot tea and I eat. We eat a lot here due to the cold and long distances - the energy loss is rather high. Then a few (and by a few I mean 8-16) hours of taking samples of water in its different states, measuring the carbon dioxide emission, playing with baby seals (ahem, for scientific purposes of course), generally just acknowledging that the ice indeed is melting and global warming is on its way to DESTROY MANKIND. Ha-ha, I apologize, I should not be saying that. Instead - generally acknowledging that we have a severe problem with pollution, the greenhouse effect, sea level rising and each and one of us should think about what they could do to put an end to it.

mõtle, selline elu.

disko- ja tuumasõda

kuidagi kevadine on olla, kuigi ilma pale on alles ausalt talvine.

nägin unes tuumaplahvatuse või katkuepideemia eelset majapidu, kus jõudsin triinuga õigeaegselt karantiini põgeneda, kuigi nimetatu tahtis tagasi minna ja viimase hetkeni veel pidutseda; vaatasime ülakorruse aknast, kuidas väljasolijad kiirituse või ainemõju tõttu tõmblesid ja teineteist deliirselt matkisid (tartu hipid ja muud), karantiini kottpimedates koridorides põikasid inimesed puutekeeluga noateral mängides teineteisest täkukiirusel mööda, tunnetasin vandenõud enda vastu, sest keegi lõikas sälke mu nahka laua all, õnneks paar kursavenda minu poolel ja paksud naised moondusid noorteks meesteks, kui illusoorsed silmad avasin

vaesed pühapäevad

Ühiselamus elamise juures on midagi vaimustavalt elutervet. Mõtlen sellele iga kord, kui mööda keldrikoridore ühisduširuumi või ühispesumasinate juurde kõnnin. Üksinda elades ei vaja ma kogu aeg tervet kööki iseendale, veel vähem tervet pesumasinat. Selliseid asju paarikümne inimesega jagada tundub ülimalt praktiline ja mõistlik. Optimaalne ressurssidekasutus. Lisaks see vaesusetunne nädalalõppudel, kui nädala toiduraha otsa on saanud. Tõelise idaeurooplasena ühisurkas tasuta saadud kaerahelbeid keetes tekib tarbimisühiskonna pärispatu lunastamise tunne ning kuidas muudmoodi saaksingi oma läänelikku ostlemissüüd lunastada, kui mitte vaene idaeurooplane olles.

Mu ühikaimetlusele aitab kaasa selle maja subjektiivne olme-esteetika. Minu meelest on ilusad need mururoheliseks värvitud koridoriseinad ja punased käepidemed, loomad ja lilled kellegi pintslist peale roninud, isegi augud krohvis annavad midagi juurde. Paraku pean tunnistama, et selle sümpaatia eelduseks on igahommikune koristusbrigaad, kes kraanikausid öisest oksest ja pliidipealsed mahavahutanud makaronidest puhtaks pesevad. Kuid kõige olulisem - ma ei kannataks seda kõike mingil juhul välja, kui mul poleks üksinda oma toas elamise privileegi.

Piret: vahel tahaks lihtsalt granaadi visata koridori, käiks põmakas ja kõik oleks vaikne ja mina saaksin minna hambaid pesema

kristi: jah mul sama tunne

keldri kevadhõng

piibelehe lõhn
ühisurka ühisdušš

kaks graatsiat, vahused

lähen kolmandaks

kaotasin veidi verd ja liha

Sekundi murdosa pärast seda, kui olin võtnud käest kinda, et võtta kõrvast klapp, et öelda väiksele poisile, et ta pillas oma kinda, kukkusin jõuliselt jääle, lajatades kinnastamata peopesa vastu karedat maapinda. Poisi sõber korjas tema kinda üles ja mina mõtlesin, et intensiivseim kukkumine ever. Käsi surises, kuid järgnevad piinad olid rohkem esteetilised kui füüsilised, kuna peopadjalt oli rebenenud mündisuurune nahatükk ning käsi sarnanes katkuohvri omale. Leidsin endas jõudu, et minna apteeki.

Ühikas pesin käe seebiga puhtaks, tundes end samal ajal nagu Erik Gillou "Kurjusest", kui ta duši all seebi ja harjaga tuhka oma nahale kustutatud sigareti põletushaavast välja hõõrus. Tõstsin küüntega ära rebenenud nahatüki õigele kohale tagasi, sidusin käe kinni ning läksin tegin trennis kätekõverdusi, raisk.

let the wild twenties begin

laupäevane pidu sujus kui õlitatud. tund enne algust viibisin koos kaaskaksikutega peosaalis, tassisime lageda ruumi keskele erinevatest nurkadest tugitoole ja laudu kokku, veel seadistamata muusikapult ebamäärast kärinat tümpsumas. tuju oli juba eos laes. mõne tunni jooksul kogunesid otseselt ja kaudselt kutsutud inimesed, öö poole ka paar juhuslikku, kes tulid klubi uudistama ja kellele oma peoga sellest paigast väga hea mulje jätsime. lehvisin ringi, kallasin šampust, tantsisin ehtsa dubteknopopelectro diskobiidi järgi, ajasin uute ja vanade sõpradega juttu. õhtu poole sain pinksigi mängida. äge, et sain omaenda sünnapeol uute inimestega tuttavaks! äge, et mul nii palju ägedaid sõpru on! külalistecount jõudis tipphetkel umbes 70ni. kulminatsioonihetk oli mitmekümnepealine sünnipäevalaul, mille ajal mina muidugi majas ringi seiklesin ja mida vaid kaugusest kuulsin. visuaali ilmestasin lisaks Peeter Alliku maalile, mõnele linna- ja hatifnatipanoraamile ja muule juhuslikule kraamile Invader Zimi lõppematu multikajada. pidu lõppes kella 4 aegu, kui olime viimaste külaliste majas viibimise garderoobis rippuvate jopede järgi tuvastanud ja nad telefonikõnega kätte saanud ning üheskoos tuled kinni vajutasime ja maja vaikseks jätsime.

veidraid pilte tegime muidugi ka .)

mul on vägev noorus

õnnesepaks vilumine

vähem ükskõikset sõbralikkust

rohkem entusiastlikku sõbralikkust

suhtlemisel inimestega, kes mulle meeldivad

et nad saaksid ka aru