elasin selle suve lõpus taas Moostes. seekordse workshopi nimi oli Miscellaneous Expertise ehk mitmekesine ekspertiis ning seda viisid läbi eelmisest aastast tuttav John W Fail ja Giles Bailey. 5 päeva jooksul vaatasime ära hunniku veidraid lühifilme (sh Samuel Beckett, George Kuchar, Spalding Gray, mõned ülejäänud ühiskonnale tundmatud), arutasime nende seost enda ja maailma ja abstraktsete etendamisega seotud teemade vahel, mängisime
Quizoolat, uurisime viise, kuidas vältida küsimusele vastamist (valetamisest või luuletamisest vaikimise ja ruumist lahkumiseni). muuhulgas kuulasime, mis häält vihm teeb ja proovisime, mitut heli on võimalik tekitada vaid kahe õllekorgi abil. õllekorgimäng, mida tegid kaasa residendid saksamaalt, inglismaalt, usast, eestist, venemaalt, algas kraapimise ja klõpsutamisega, jätkus katsetustega tekitada heli korke trepist alla visates ja vastu koridoriseinu loopides ning kulmineerus sellega, et huvitav, mis häält õllekork teeb, kui ma ta oma ketsi sisse panen, ketsi koridori jätan ja ühe jala peal minema hüppan.
õhtuti toimusid poolspontaansed loomingusessioonid. näiteks esimene öö kulges peoga suurel mõisarõdul, kuhu oli taritud hiiglaslik ekraan/lõuend, millele lasti projektorist valgust. lõuendi taga tehti varjuteatrit ja ees monoteatrit, mis kandus ülipsühhedeelse valgusreflektsioonina ekraanile, peegeldudes kümneid kordi iseenda sisse, moodustades liikuvaid, moonduvaid, väänduvaid mustreid. john sosistas, et
i'm trippin my balls off.
see öö jätkus ühe sakslasest filosoofi (seesama, kes Baeri kuju šampusega üle kallas) monoloogiga kes-teab-mis-teemal kultuurist, poliitikast, ühiskonnast.... saksa filosoofe oli seal 3 ja nende põhikunst seisnes rõdul kümneid tunde järjest vesteldes.
20-minutiline spontaanne klaverikontsert lõkkeõhtu järelpeona, mille tulemus oli verevalum pianisti pöidlal, kes täitis kõik kakskümmend minutit ülitihke, kiire, pulbitseva helimassiga.
Hansu elektrokontsert Repoo Ooperist, mis toimus väikeseid loomapildikesi täis maalitud küünis ja täitis ruumi hoopis karjuvate, kiiksuvate, vinguvate, naervate, nutvate, röhkivate, haukuvate, hirnatavate, näuguvate, kräunuvate loomade ja laste helidega, mis mõjus oluliselt ebameeldivamalt, vähemalt mulle, natuke tekitas tunde, et olen suletud mingi väga häiritud teadvusega lapse pähe. tegelikult ma muidugi polnud suletud ja kadusin oma privileegi kasutades ruumist... järgmisel õhtul toimus mingil määral sama seltskonna oluliselt helgem kontsert, arusaamatu naiivne viiuliduo + fono + video. Hansu kontsert ületas viimase ühe asjaolu poolest: tal oli ülivägev kahest kastist koosnev muusikaarvuti. nuppude ja tulukestega nagu 70ndate ulmefilmis. kastide nimed olid vist helimasin 1 ja helimasin 2.
workshop kulmineerus laupäevase esitlusega mooste kultuurimajas ja pärast seda kontserti & peoga. kultuurimaja oli nagu nõukaaegne keskkool kunagi, tekitades veidraid nostalgialühiseid. panime üles mitmekesise ekspertiisi muuseumi, kus esitlesime oma kogutud ja analüüsitud objekte, see tähendab, esimesel päeval moostest korjatud jalanõusid, torusid, kivisid, õunu, prahti. asjadele olime eelnevalt muidugi nimed pannud (Verikkornet, Lost Innocence, Metallikka, Mr. Tease, F.I.O.B.). meie workshopi esitlus lõppes Grigori transs-meditatsioon-lauluga, mida ta väga tungivalt esitada soovis, kuid mida paraku suurem osa publikust kuulata ei viitsinud ja mis ülejäänud seltskonna külapoodi õlle (/absindi) järele ajas. õhtu kulges edasi kontsertitega: soome monoelektroonik, eesti mono-ooperilaulja, saksa filosoofide, brasiilia tantsija ja sakslannast flöödimängija üsna kummaline show, kus iga esineja sai ajada oma asja. st filosoofid jätkasid diskuteerimise rida, ainult et üks kirjutas monoloogi, mis projitseeriti lavale ja põrandale suure valgustekstina ning teine luges seda ülimadalalt ja üliaeglaselt ette.
ooperilaulja ajal ei osanud ma eriti seisukohta võtta, sest olime siiski suures sovietiaegses võimlas, kus teda kuulasid kümned rahvusvahelised kunstnikud, hipid, kodanikud, kultuuriloojad, konservatiivid, lapsed, vanurid. niisiis istusin Calebi ja Gilesi vahele, aga õllepudeli avamine ei tahtnud õnnestuda selle protsessi liigse valjususe tõttu. niisiis aitas Caleb hädast välja: open you bottle at... one.. two.. three *coughcoughcough*. hahaa! täiuslik koostöö.
hiljem leidsin end nende kahega kottpimeduses pihlapuu alt marju söömas, kusjuures britt ja ameeriklane olid veendunud, et tegemist on mürgimarjadega, mis neile hiljem kurjalt kätte maksab. lehti proovisid nad ka, sest lehte maksab ikka proovida.
peaesineja oli türgi bäng Baba Zula, kes tõmbas -kogu- publiku tantsima. kui Grigori tantsupõrandal liiga tüütuks muutus, otsustasime Johni, Calebi ja Gilesiga ta sisse piirata, et ta -ainult meiega tantsida saaks-.
kolm mainitut on tüübid, kellega moostes kõige paremini läbi sain. lõpuks muutusime peaaegu pundiks, yeah. john & giles olid, nagu öeldud, workshopi läbiviijad. john on ameeriklane, kes veab koos oma kaasa Taraga, kellega kohtusin ka eelmisel aastal, Helsingis art space'i nimega Ptarmigan. Giles oli britt, kes õpib parasjagu Rotterdamis kunsti. Caleb on ameeriklane, kes elab L.A-s ja veab mittetulunduslikku haridusprojekti Public School. ta oli täiega tuus. olime lõpuks päris head buddyd, näiteks oli ta öökülmas järvevees mu üle päris uhke, kui "that's what she said" nalja õigel ajal kasutada oskasin. Gilesiga sain seevastu vist kõige lähedasemat läbi, sest ta oli ülisõbralik. tema oli mu üle uhke, kui saunapõrandal rätiku sisse mässitult väga elegantselt kukkuda oskasin. John oli nagu vana hea sõber, kes pühapäeva varahommikul autos istudes, rool paremal pool, mu 3-tunnise öö jooksul nähtud und kuuldes leidis, et küllap ta hüppakski kaitseks minu ette, kui toolide külge kinni seotud bändipoisid mind rünnata tahaksid...
Giles & Caleb viljelevad kerget eklektikat Maci indieshiti ja Mooste õllehulguse vahel.
Piret, Giles, John Fail, K, Tom
John Griznich, Grigori, Maria
Muuseumi avamisel teen helget nägu.
Veel sain tuttavaks Di Clay, ühe briti kunstnikuga, kes on tegutsenud eksperimentaal-, performatiiv-, kujutava kunsti vallas alates sellest, kui ta liikus Londoni kunsti subscenes 1960ndatel. Tema abikaasa Nick oli äge klassikaline briti härrasmees, kes soovis saata sõpradele eestist postkaarte, kuid ei häbenenud tantsupõrandat ega kehakeelt.
Maria, Tartu-Tallinna kunsti-kriitika-praktika-semiootikatsikk + veel omajagu tartu kunstnikke
Grigori Lotman, räägib iseenda eest
hunnik tüüpe saksamaalt, türgist, brasiiliast, usast, inglismaalt, sloveeniast, skandinaaviast....
kogu moksi residentuuri veavad Evelyn Müürsepp, organisaator & visuaalkunstnik koos John Grzinichiga, kes tegeleb põhiliselt helikaartide (landscape recordings) loomisega.
materjali erinevatelt osalejatelt, kui keegi tahab luurata:
