Monday, September 27, 2010

pinky2

KLÕPS!
Tule sel nädalavahetusel Noor-Eesti loomekeskusesse animatsioonifestivalile!
Mis? Noor-Eesti loomekeskus (Edvin Aedma, Lemmit Kaplinski, mina & hunnik vabatahtlikke) korraldab multikafesti Klõps!, mis on Amsterdamis toimuva Klik!i satelliitfestival. See tähendab, et ägedad multikad Hollandist, yo. Lisaks ägedad multikad Eestist, kaske. Multikad, st psy-sürr-põnev-huvitav animatsioonivirvarr.
Kus? Kastani 38, Tartu, vana Greifi trükikoda. Kinosaal on üles seatud vana trükikoja ruumidesse, kus muuhulgas vedeleb palju muud kunsti, näiteks Peeter Alliku graafikat, üks Anonymous Bohi lõhutud auto, kunst-teab-kust pärinevad hüperrealistlikud hüpersuured maalid... Ühesõnaga lisaks animatsioonidele veel palju muud vaatamisväärset.
Kunas? 1.-3. oktoober, st tulev nädalavahetus, järellainetus ehk pärast ja igavesti.

Ja selle kõige kõrval, mille pärast sa -tegelikult- end kohale vead? 24 kg tasuta moosi!

Kõik tulevad! Tule sina ka!


Wednesday, September 22, 2010

eksperiment

Nüüd ma tean, kuidas maitseb sibularõngas ja küüslaugutükk, mis on nädal aega mee sees olnud. Nagu suhkur üllatusega. Nagu suhkrukomm, aga tegelt ikka küüslauk. Nagu libarebase eksistentsiaalkriisimaiguline kolmapäevaõhtu ühikatoas.

eksistentsiaalkriis = olemasolumure

Sunday, September 19, 2010

jess

"Mulle nii meeldis, et terve meeskoor Moskvitši ära mahtus."
Tõnu Kaljuste

Tuesday, September 14, 2010

viimaks avamaast


elasin selle suve lõpus taas Moostes. seekordse workshopi nimi oli Miscellaneous Expertise ehk mitmekesine ekspertiis ning seda viisid läbi eelmisest aastast tuttav John W Fail ja Giles Bailey. 5 päeva jooksul vaatasime ära hunniku veidraid lühifilme (sh Samuel Beckett, George Kuchar, Spalding Gray, mõned ülejäänud ühiskonnale tundmatud), arutasime nende seost enda ja maailma ja abstraktsete etendamisega seotud teemade vahel, mängisime Quizoolat, uurisime viise, kuidas vältida küsimusele vastamist (valetamisest või luuletamisest vaikimise ja ruumist lahkumiseni). muuhulgas kuulasime, mis häält vihm teeb ja proovisime, mitut heli on võimalik tekitada vaid kahe õllekorgi abil. õllekorgimäng, mida tegid kaasa residendid saksamaalt, inglismaalt, usast, eestist, venemaalt, algas kraapimise ja klõpsutamisega, jätkus katsetustega tekitada heli korke trepist alla visates ja vastu koridoriseinu loopides ning kulmineerus sellega, et huvitav, mis häält õllekork teeb, kui ma ta oma ketsi sisse panen, ketsi koridori jätan ja ühe jala peal minema hüppan.
õhtuti toimusid poolspontaansed loomingusessioonid. näiteks esimene öö kulges peoga suurel mõisarõdul, kuhu oli taritud hiiglaslik ekraan/lõuend, millele lasti projektorist valgust. lõuendi taga tehti varjuteatrit ja ees monoteatrit, mis kandus ülipsühhedeelse valgusreflektsioonina ekraanile, peegeldudes kümneid kordi iseenda sisse, moodustades liikuvaid, moonduvaid, väänduvaid mustreid. john sosistas, et i'm trippin my balls off.
see öö jätkus ühe sakslasest filosoofi (seesama, kes Baeri kuju šampusega üle kallas) monoloogiga kes-teab-mis-teemal kultuurist, poliitikast, ühiskonnast.... saksa filosoofe oli seal 3 ja nende põhikunst seisnes rõdul kümneid tunde järjest vesteldes.
20-minutiline spontaanne klaverikontsert lõkkeõhtu järelpeona, mille tulemus oli verevalum pianisti pöidlal, kes täitis kõik kakskümmend minutit ülitihke, kiire, pulbitseva helimassiga.
Hansu elektrokontsert Repoo Ooperist, mis toimus väikeseid loomapildikesi täis maalitud küünis ja täitis ruumi hoopis karjuvate, kiiksuvate, vinguvate, naervate, nutvate, röhkivate, haukuvate, hirnatavate, näuguvate, kräunuvate loomade ja laste helidega, mis mõjus oluliselt ebameeldivamalt, vähemalt mulle, natuke tekitas tunde, et olen suletud mingi väga häiritud teadvusega lapse pähe. tegelikult ma muidugi polnud suletud ja kadusin oma privileegi kasutades ruumist... järgmisel õhtul toimus mingil määral sama seltskonna oluliselt helgem kontsert, arusaamatu naiivne viiuliduo + fono + video. Hansu kontsert ületas viimase ühe asjaolu poolest: tal oli ülivägev kahest kastist koosnev muusikaarvuti. nuppude ja tulukestega nagu 70ndate ulmefilmis. kastide nimed olid vist helimasin 1 ja helimasin 2.

workshop kulmineerus laupäevase esitlusega mooste kultuurimajas ja pärast seda kontserti & peoga. kultuurimaja oli nagu nõukaaegne keskkool kunagi, tekitades veidraid nostalgialühiseid. panime üles mitmekesise ekspertiisi muuseumi, kus esitlesime oma kogutud ja analüüsitud objekte, see tähendab, esimesel päeval moostest korjatud jalanõusid, torusid, kivisid, õunu, prahti. asjadele olime eelnevalt muidugi nimed pannud (Verikkornet, Lost Innocence, Metallikka, Mr. Tease, F.I.O.B.). meie workshopi esitlus lõppes Grigori transs-meditatsioon-lauluga, mida ta väga tungivalt esitada soovis, kuid mida paraku suurem osa publikust kuulata ei viitsinud ja mis ülejäänud seltskonna külapoodi õlle (/absindi) järele ajas. õhtu kulges edasi kontsertitega: soome monoelektroonik, eesti mono-ooperilaulja, saksa filosoofide, brasiilia tantsija ja sakslannast flöödimängija üsna kummaline show, kus iga esineja sai ajada oma asja. st filosoofid jätkasid diskuteerimise rida, ainult et üks kirjutas monoloogi, mis projitseeriti lavale ja põrandale suure valgustekstina ning teine luges seda ülimadalalt ja üliaeglaselt ette.
ooperilaulja ajal ei osanud ma eriti seisukohta võtta, sest olime siiski suures sovietiaegses võimlas, kus teda kuulasid kümned rahvusvahelised kunstnikud, hipid, kodanikud, kultuuriloojad, konservatiivid, lapsed, vanurid. niisiis istusin Calebi ja Gilesi vahele, aga õllepudeli avamine ei tahtnud õnnestuda selle protsessi liigse valjususe tõttu. niisiis aitas Caleb hädast välja: open you bottle at... one.. two.. three *coughcoughcough*. hahaa! täiuslik koostöö.
hiljem leidsin end nende kahega kottpimeduses pihlapuu alt marju söömas, kusjuures britt ja ameeriklane olid veendunud, et tegemist on mürgimarjadega, mis neile hiljem kurjalt kätte maksab. lehti proovisid nad ka, sest lehte maksab ikka proovida.
peaesineja oli türgi bäng Baba Zula, kes tõmbas -kogu- publiku tantsima. kui Grigori tantsupõrandal liiga tüütuks muutus, otsustasime Johni, Calebi ja Gilesiga ta sisse piirata, et ta -ainult meiega tantsida saaks-.

kolm mainitut on tüübid, kellega moostes kõige paremini läbi sain. lõpuks muutusime peaaegu pundiks, yeah. john & giles olid, nagu öeldud, workshopi läbiviijad. john on ameeriklane, kes veab koos oma kaasa Taraga, kellega kohtusin ka eelmisel aastal, Helsingis art space'i nimega Ptarmigan. Giles oli britt, kes õpib parasjagu Rotterdamis kunsti. Caleb on ameeriklane, kes elab L.A-s ja veab mittetulunduslikku haridusprojekti Public School. ta oli täiega tuus. olime lõpuks päris head buddyd, näiteks oli ta öökülmas järvevees mu üle päris uhke, kui "that's what she said" nalja õigel ajal kasutada oskasin. Gilesiga sain seevastu vist kõige lähedasemat läbi, sest ta oli ülisõbralik. tema oli mu üle uhke, kui saunapõrandal rätiku sisse mässitult väga elegantselt kukkuda oskasin. John oli nagu vana hea sõber, kes pühapäeva varahommikul autos istudes, rool paremal pool, mu 3-tunnise öö jooksul nähtud und kuuldes leidis, et küllap ta hüppakski kaitseks minu ette, kui toolide külge kinni seotud bändipoisid mind rünnata tahaksid...


Giles & Caleb viljelevad kerget eklektikat Maci indieshiti ja Mooste õllehulguse vahel.

Piret, Giles, John Fail, K, Tom
John Griznich, Grigori, Maria

Muuseumi avamisel teen helget nägu.

Veel sain tuttavaks Di Clay, ühe briti kunstnikuga, kes on tegutsenud eksperimentaal-, performatiiv-, kujutava kunsti vallas alates sellest, kui ta liikus Londoni kunsti subscenes 1960ndatel. Tema abikaasa Nick oli äge klassikaline briti härrasmees, kes soovis saata sõpradele eestist postkaarte, kuid ei häbenenud tantsupõrandat ega kehakeelt.

Maria, Tartu-Tallinna kunsti-kriitika-praktika-semiootikatsikk + veel omajagu tartu kunstnikke
Grigori Lotman, räägib iseenda eest
hunnik tüüpe saksamaalt, türgist, brasiiliast, usast, inglismaalt, sloveeniast, skandinaaviast....

kogu moksi residentuuri veavad Evelyn Müürsepp, organisaator & visuaalkunstnik koos John Grzinichiga, kes tegeleb põhiliselt helikaartide (landscape recordings) loomisega.



materjali erinevatelt osalejatelt, kui keegi tahab luurata:

((P→Q) ᴧ⌐P)

sain nüüd aru, mis mind loogika õppejõu kõnestiilis häirib. Ta on sakslane ja peab loengut inglise keeles. Mõtlesin pikka aega, et miks, vaatamata sellele, et kõigest aru saan ja tema jutt tundub justkui olevat sujuv, on teda kuidagi veider kuulata.
Õppejõu eneseväljenduses on formaalsed ja mitteformaalsed väljendid rägastikuna segi. "like", "blablabla", "that stupid sign", slaididel "isn't", "needn't" on segunenud mingite keeruliste õpikuväljenditega. Ta õpetab meile loogikat ehk mingit süntaksit, millega keelt analüüsida ja samas räägib ise nagu keeleühikutes, kusjuures kirja- ja kõnekeele ühikud on täielikult segunenud.

paralleelreaalsusest

tänane ärkamine venis kui teleka eest lahkumine. oota, ma vaatan veel, mõtlesin, käsi hämmastusest suil. väike mustapäine poiss põgenes mööda laoruumi kuulide ja vaenlaste eest, tagaajamistseen kestis kaks nädalat, kuid pinge püsis laes ja taustamussiks MIA Paper Planes. kavalpea ronis endasuuruse köie sisse ja ronis ennastsalgavalt ringi kui rott torudes. lõpuks saadi kätte, kuid siis oli mul endal juba tegemist kuulirahe tõrjumisega labakäe abil.

hiljem (või ehk siiski varem?) lamasin koos kahe sõbraga ja vene keele õpetajaga voodis, viimane palus, et talle see... mikk saare viimane lint lahti seletataks. kummaline aluspükstes mees oli. kui tavaliselt mõtlen, et kõik veidrad või ebamugavad olukorrad on väärtuslikud kogemused, siis sealt tahtsin lihtsalt ruttu kaduda.

narva maanteelt kostab vaalahääli.

Saturday, September 11, 2010

proovi ise mõista

seiklesin ülisuures katuseta tellismajas1, kus polnud tubasid, vaid ainult tellistest laotud tubade seinad, pooleldi lagunenud. suhtlesin elanikega, fluffy tegi mulle ringkäiku. küsisin, et kas katusele saab minna. f vastas, et mõnikord saab, aga viimasel ajal alati enam ei saa. olukord oli kuidagi boheemlaslikult lohakas ja sõbralik. hiljem olin koos mingite tüdrukutega, kes kõik olid kuidagi ekaga seotud. narivooditel, kõikide kehad sädelesid ihukreemist ja puudrist. ühel tüdrukul oli kaasas Maci külmkapp - suur kosmoselaev, mille uksed avanesid aeglaselt eepilise valguse ja muusika taustal. sees oli kõikvõimalikke maiustusi, kõik teised tormasid külmkapi juurde ja haarasid, mis said, mina suhtusin rahulikult. panin vahepeal asju õigele kohale, kui keegi midagi suvaliselt loopis.
üks mees tuli minuga rääkima. tegi mingi komplimendi mu riietuse kohta. küsisin, kas ta on ameeriklane.2 suhtusin temasse külmalt. ta läks ujuma.
rääkisin sädelevate tüdrukutega juttu, neil oli tuba, mille sees oli mitu narivoodipesa. mulle tundus, et üks üritab ülemise korruse tala läbi saagida. ütlesin, et ei maksa munni mängida, mitte sellepärast, et ma muretseksin, kellele sa halba teed, vaid lihtsalt on munni mängimine väga munn tegevus. olime endiselt suures lagunenud kommuunimajas.
nüüd istusin laua taga õues puude all ja porilompide vahel ühe mehe ja ühe naisega. naine ei rääkinud eesti keelt, kuigi ta õppis soome-ugri teaduskonnas.3 inglise keelt rääkis vaevaliselt. üritasin talle selgeks teha, et My little brother went to a kindergarten that HAD NO ROOF.4 siis tuli kirss. tal oli seljas sinine kleit, peas valge kübar ja ees sinine mask, nii et tundus, et kogu ta pea on tehtud sinisest marmorist. ta kleidi küljes rippus veel üks sinine mask ja üks valge mask. ta ütles, et see on saladus, mitu inimest ta enda poole peole kutsub neljapäeval. siis otsustas ta korraks kõrvalolevale künkale ronida ja sealt mööda köit kilekoti sees alla sõita. ta maandus vastu maad otse porilompi, nii et ta vasak pool oli üleni porine ja parem pool oli täiesti puhas.

1 Referents narva mnt ühisurkale
2 Referents kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengule, kus räägiti ameeriklaste tühjadest komplimentidest
3 Referents TÜ-le
4 Mõtlesin sama eelpoolmainitud kommuunimaja

Wednesday, September 8, 2010

teatrid, lossid ja ülikoolid


*artishoki biennaal on kui viljakas põld, kus vohab lopsakas kunstikriitika. see koosneb põhimõtteliselt kolmest osast: kunstiteos, 10 kriitikateksti ja artist talk. neljas spontaanne liides on publiku reageering intervjuu ajal. publik on enamjaolt viisakas ja oskab galeriis käituda, aga samas aldis provokatsioonidele. tuleb välja, et kui visata kriitikamerre keskpärase kontseptuaalkunstiteose kivike, võib see tekitada üsna suuri lainesõõre.

*semiootika on tavaline abstraktsiooniteadus. mõtlen igas loengus, et "okei". kui õpiksin filosoofiat, mõtleksin "no ja siis".

*kogu selle kontseptuaalkunsti kõrval võiks ometi olla teos, mille sisu on "pole tähtis, kas mateeria või reaalsus on meie peas või päriselt olemas, sest me ei saa tunnetada kogemusväliseid asju. oleme oma tajude vangid. pealegi kõik on juba olnud. fu, immaterialism."

tegelt ma pole maailma ega kunsti peale vihane. ma pole ka intellektuaalsele, ideekesksele lähenemisele selga keeranud. sügis on soe ja sõbralik. tartu on hea koht, kus olla.