jõulujaburus

Põhjendus, miks on erinevatesse interneti avaldumisvormidesse tekkinud veidraid pilte Pireti, Kristi, Triinu ja Kirsi ühenäolisest neliainsusest.

Tegin oma näiteringi Teleaktiivse Korrastusmehe, ainsa vapra maheeslase Petsu ja Gobsi kasvandike Daaravahusaga jõuluperformance'iii!!! Mu tublid üheteistkümnendikud olid põhilised ideedegeneraatorid, kümnendikke kasutasime lavalihana ja mina juhtisin vägesid.

Kõik toimus kooli keldrikatakombides, kokku (umbes) viies ruumis. Luugist sisse minnes avanes esiku moodi ruum, kus oli pimedus, ainult ühe valgusjuhtme valgel kaunistas üks kurblik neiu inimjõulupuud. Edasi minnes avanes suur saal, nelinurkne sammas keskel, ümber mille roomas jõulukardadega kinni seotud poiss, keda üks entusiast õrritas ja aega-ajalt lina kirjaga "Ma ei tee rohkem igavat kunsti" (John Baldessari) peale loopis. Veel oli selles ruumis kaks kalendritüdrukut, üksik luulelugeja (Fausti vist), põhjapõdrapiitsutaja ja nukuteatripoiss (Tšehhov?). Ühes seinas oli kaks avaust - jõulustripparite ruumi, mis oli valgustatud siniste tulukestega ja sisaldas 7-8 riideid seljast võtvat (+ ühte mandariini koorivat) alaealist ning teine viis tuppa, kus loeti ette Vikipeedia artiklit jõuludest. Kuulajateks savist murupäkapikud. Viimastes ruumides oli suur laud, katteks 10kg mandariine, selle taga metsik elajas, kes neid õgis ja mandariinitahtjaid koortega loopis. Kõrvaltoas oli ei midagi muud kui pimedus ning makk, mis lasi ainult "Last Christmasit". Sealt edasi läks üks kitsas koridor, kus mängis vaevumärgatavalt hispaaniakeelne "Üksinda kodus". Mööda ringruumi jooksis ringi fanaatik, loopides maha litreid ja muud kraami.

.D

Ühendav element ei olnud mitte jõulumüts, vaid Silveri mask. Kõikidel osalistel oli ees see sama mask, mida nende piltide pealt näha võib. Need tegime nimetatutega neljakesi valmis kunstikoolis paar päeva varem. Ning mida tahtis öelda see tekst linal? Sama püüdlik huvitava kunsti tegemine kui jõulukarnevali iga-aastane käimalükkamine.

Ühesõnaga (v)äge(v) kogemus. Mina kõndisin ringi ja vaatasin, mis kasvandikud teevad, vahepeal panin lugu uuesti algusesse (sest makil polnud repeat-nuppu, pfft), aga põhiliselt tantsisin pimeduses koos Triinuga Whami järgi xD Kõik said väga hästi hakkama, mulle meeldis nende koostöövalmidus, mis ilmnes viimases kokkusaamises. Aitäh, noorus.

Kõik kestis pool tundi - üks pikk vahetund. Huvilisi oli omajagu, mõned küll tõenäoliselt plakatitel lubatud tasuta mandariine jahtimas. Eksperiment õnnestus.

perepilt

Nägin täna tänaval katkist õllepudelit, mis oli üleni kaetud ära külmunud õllevahuga. Nagu maha kukkunud tort.

entusiastid

Martin: "Järgmisel neljapäeval trenni pole, jõululaupäev... Aga vana-aastaõhtul võiks ju teha."

.D

Hiljem leidis Kristi mu tänavalt ja viis Genni "Suure maalritöö" lõpupeole.

=>>>

Jõulud. Jätkan oma kingipoliitikat - ma ei taha mitte ühtegi jõulu- ega sünnipäevakingitust mitte kelleltki, välja arvatud siis, kui keegi midagi väga-väga kinkida tahab. Mingi väga hea idee pähe tuleb. Mõltled, et oh! Sest ainult siis on sellel mõtet. Sel aastal tuletan oma loobumissoovi meelde Edvini kirjutatud lastejutuga.

Kuuskede jõulusoov

Oli kord mets, milles elas palju puid. Seal elasid kuused ja kased, männi- ja pajupuud, haavapuud, pihlakad, toomingad, tammed ning loomulikult lugematu hulk kõikvõimalikke väiksemaid taimi ja põõsaid. Kui metsa sattusid inimesed, siis kuulsid nad küll linnulaulu ja tuule sahisemist lehtedes, kuid ei kuulnud, kuidas puud ja taimed omavahel räägivad. Ja isegi kui mõni inimene oleks tähelepanelikult kuulanud, ja mõni puude sõna või lause oleks temani jõudnud, ei oleks ta sellest kahjuks lihtsalt aru saanud.

Aga puud rääkisid. Rääkisid aeglaselt ja sügavalt. Tasaselt ja läbimõeldult. Nad rääkisid mulla all juurte abil ning maa peal lehtede, käbide, marjade ja õite abil. Nad rääkisid paljudest asjadest, mida näevad ja mõistavad ainult puud ning paljudest asjadest, mida tegelikult mõistavad ka inimesed. Päeval rääkisid puud päikesest, vihmast ja pilvedest, öösel kuust ja tähtedest. Suvel rääkisid puud soojusest, talvel lumest, külmast ja veel millestki.

See miski, millest puud talvel rääkisid, oli jõulud. Puud teadsid, et juba aastaid saabub igal talvel aeg, kus inimesed tulevad kirveste, saagide ja teravate konksudega metsa, ning raiuvad või saevad maha kõige kaunimad kuused. Seejärel lohistatakse kuused teravate konksude abil linnadesse, kust puud loomulikult mitte kunagi enam tagasi ei tule.

“Miks?” küsisid kuused üksteiselt ja teistelt puudelt.

“Milles on kuused süüdi, et inimesed tulevad igal talvel ning raiuvad ja saevad maha kõige ilusamad ja suuremad, või siis kõige armsamad ja väiksemad?”

Nii rääkisid kuused, ning teised puud ei osanud neile vastata. Puud mäletasid, et see pole siiski alati nii olnud. See komme sai inimestel alguse vaid mõned sajad aastat tagasi, ning levis seejärel kõikjale maailmas.

Ühel talvel just enne jõule saabus metsa üks väga vana Jõuluvana, kes oskas loomade, lindude ja puude keelt. Ta märkas kohe, et kuusepuudel on mure.

“Mis teid vaevab?” küsis ta sõbralikult, ning istus ühe kännu peale jalgu puhkama.

“Me muretseme selle pärast, et varsti tulevad jälle inimesed, ning hakkavad kuuski maha raiuma. Miks nad seda teevad?” küsis üks väga vana ja suur kuusk jõuluvanalt.

Jõuluvana ohkas ja lausus: “Jõulud on selline aeg, kus inimesed teevad üksteisele kingitusi ja proovivad oma sõprade ja lähedaste suhtes olla eriti tähelepanelikud ja head. Toas olev kuusk on ilus ja selle juures on hea koos istuda.”

Vana kuusk mõtles tükk aega, ja vastas: “Kuid kas me ei peaks proovima elada nii, et oleme oma sõprade ja lähedaste suhtes kogu aeg eriti tähelepanelikud? Me ei peaks ju olema head ainult üks kord aastas, vaid iga päev.”

Jõuluvana noogutas väsinult: “See on tõesti nii. Ja inimesed kipuvad seda mõnikord unustama.”

Nüüd ütles vana kuusk: “Kas ei saaks teha nii, et inimesed tulevad jõulude ajal lihtsalt koos perega metsa kuuski vaatama? Siin metsas oleme me palju ilusamad ja õnnelikumad, eriti veel kui on õhtu ja taevas säravad tähed.”

Jõuluvana vastas: “Ma ei saa nii teha, kuid ma võin inimestele teie jõulusoovi edasi anda. Olen kindel, et mõned inimesed jätavad nüüd kuused raiumata või ostmata. Võibolla tulevad mõned inimesed ka metsa ja vaatavad kuidas te elate. Võibolla inimesed isegi kuulevad, kuidas puud omavahel räägivad.”

Edvin Aedma 08’

Ilm on veider. Õigemini ilma polegi, on tühjus. Ühelegi aastaajale iseloomulikke tunnuseid pole märgata, asfalt on puhas ja kuiv. Täna hommikul kell 3 tänavale astudes oli kõik nii vaikne, nagu oleks kosmosesse astunud.

kogu maailma traagika

"Ma ei viitsi enam," ütles zombi.

lavastaja - kellele ja milleks

Käisin ballil, sest Maurus kutsus. Pidasime keldrikorrusel Triinu sünnipäeva ja tegime tordijäänustega pilti.

Muuseas tegin 4-sekundilise perfoka "PIRET" või "Vaatan süsteemist läbi". Tantsusaali oli üles seatud kaamera, mille pilt kuvati aatriumis suurele ekraanile. Kui saal parasjagu tühi oli, sest kõik olid aatriumisse kogunenud, hiilisime Triinuga saali ning libisesin korraks kaamera ette. Ma tean küll, et sa meid jälgid.

Hiljem muidugi Genni.

Väike Oliver andis mulle peole kaasa memme musi: "Ilus. Nagu paks mees." x)


aga täna on pühapäevakesköö, niiet ma chatin kõiki kohustusi edasi lükates Triinuga:

Triinu: mul ei ole referaat valmis

kraanale

see pidi eelmine kolmapäev ära olema viidud

:(

Piret: .(

kristil ka

Triinu: ma ei julge homme kooli minna

OH!

ei ole valmis või

Piret: ei ole jah

Triinu: JEEE

kas ta julgeb biukasse minna?

Piret: julgeb küll, kui kraana küsib, siis ta ütleb: "fakk juu, ma vihkan sind, ma teen homseks"

"Kui mina ei oska, siis ei oska sina ammugi."

väike Oliver teab. .D