vau. ..vau.

see on parem kui xkcd tavaliselt. see on kunst.
http://www.xkcd.com/614/

.D

mwurr

mul pole jalgratast .( aga ma väga tahan. nii hea oleks saada kümne minutiga linna ja öösiti kiiremini koju ja ringi sõita, kui tuju tuleb ja... aega kuluks igale poole minemiseks vähem ja jalad oleksid ilusamad.
Selline tunne on, et maailmas on nii palju jalgrattaid ja nende seas on üks täiuslik, mis võiks olla vabalt minu oma, aga ma ei tea, kus ta on ja kuidas teda saada. .(

leidsin kapist oranži õmblusmasina

Mõtlesin, et räägiks, kuidas mul läheb.

Folk on möödas, nüüd olen juba peaaegu nädal aega Tartus olnud. Suvine laiskus on muidugi peal, st raamatuid lugeda eriti ei viitsi ja oma eksistentsi õigustada pole ka mahti. Õnneks on täna üsna tegus päev olnud, käisin Triinuga kanali ääres päevitamas-ujumas-lehti lugemas, pärast mida tegin kodus trenni ja nüüd lõpetasin just tassitäie mingit head kokkukeeratud möksi (mustsõstrad + metsmaasikajogurt + kamajahu + kodujuust).
Vahepeal olen filme vaadanud, nagu välja tuleb. Nt eile oli Ateenas taaskord üks friigifilm,
70ndatel Rootsis vändatud "Üks armastuslugu", ilusate noorte rootslastega armas ja irooniliselt realistlik kild tavaliste inimeste igapäevaelust. Ja paar Star Warsi. Ja Harry Potter! .D
Augustiplaanid on sellised, et homme Kirsiga mõneks ajaks maale marju sööma, väikelinnade kaltsukates pärleid püüdma, päevitama (Kirsi puhul varjus istuma), raamatuid lugema ja muud sellist. Pärast seda on lühike auk, mille võib-olla täidame kellegagi kodumaal trippides, no99 "Onu Tomi onnike", Tartuff, heli workshop Moostes (koos Magnusega loodetavasti) ja.... siis ongi viimane nädal enne maailma lõppu.

Lõppu midagi ilusat ja head:
http://www.youtube.com/watch?v=mADxI_eyekA

*~*~*~*
~*~*~*
*~*~*
~*~*
*~*
~*
*

The Backstroke of the West

Vaatasin eile õhtul Star Warsi 3. osa "The Revenge of the Sith'i". See on äge film. Ma mõistan täielikult igat andunud SW fänni maailmas. Ainult ei maksa sassi ajada selle teise filmiseeriaga, "Star War", mis on hoopis veider ulmeporno.

it's all about being strong and big

derek holzer

ON MAXIMALISM

"... the collision of hail or rain with hard surfaces, or the song of cicadas in a summer field. These sonic events are made out of thousands of isolated sounds; this multitude of sounds, seen as totality, is a new sonic event."
---Iannis Xenakis, Formalized Music: Thought and Mathematics in Composition

Lately, all this hype about minimalism has gotten to be such a bore. Let's talk about maximalism. Iannis Xenakis' bird swarms and hail storms alongside Dave Lombardo's blast beats and double kicks... Right now, in this moment, I want to make sounds from these kind of ingredients, as live as possible, and not to justify anything with cheap intellectualization. Only to be overwhelmed by raw energy and unfathomable complexity. Nothing more, nothing less.

macumbista

tegelt olen natuke mures, sest saan viimasel ajal öösiti (hommikuti) magada ainult 2-4 tundi. sest und lihtsalt pole rohkem. milles asi? unegraafik on nii segi pekstud, et enam ei õnnestu? kl 5 magama, 13 üles, 5, 13, 5, 13, 5, 13, 7 magama, 9 üles, 5, 9.... st 2 tundi und, 20 ärkvelolekut ja ikkagi ainult 4 tundi und? .-.

Ja täna on Plink Plonk! x)

Käisin eile Genis Ganjapäevadel, tripimuusika festivalil. Tripimuusika tundus üsna suures osas lihtsalt mingi progremüra, aga see-eest tulid hiljem lavale DJ-d, kes lasid dubi. Ma pole varem dubidiskol käinud, aga seeee oliii laheee .D Täiesti selline tunne, et paned kõige kergemad ketsid jalga ja tantsid, tantsid, tantsid, sama hea gruuv on olnud ainult mõndadel elektropidudel olnud. Ja Triinuga on lahe koos tantsida xD sest me täiega tunnetame teineteise võnkeid ja mingeid karaktereid, mis põrandal muusikast inspireeritult tekivad, vahepeal õnnestub veel saata viipekeeles sõnum, et ma olen purjus homo ja siis edasi tantsida ja... ghh .D Ühesõnaga päris äge oli.

Kas sina oled öösel kell 3 ujumas käinud? Emajõgi auras, rand oli täiesti inimtühi, pardid magasid kaldal reas ja mina ja Triinu sullasime kahekesi soojas vees. Aah .D

EI

Käisime Pisimaarjaga korraks Tallinnas. Siinkohal ei soovi ma rääkida tegemistest pealinnas, mida tegime koos ainult poole päeva jagu ning mis jäävad igavesti saladuseks (pannkoogid), vaid seiklustest hääletamisel.

Trt-Tln (1 min ooteaega) võttis meid peale üks vanem härra, kellest ma siin pajatama ei hakka, kuivõrd ma temast üleüldse väga vähe rääkida tahan. Märksõnad rassism, maffia, korruptsioon, vägivaldne pedagoogika, ebameeldiv minevik, vägivald. Teda natuke päästab ainult asjaolu, et ta meid üleüldse peale võttis, meile kohvi välja tegi (mis pärast taaskord puudulikke unetunde üsna kasulikuks osutus) ning ka tööd pakkus, mille vastuvõtmises ma natuke kahtlen.

Tln-Viljandi (16min ja juba üksi, sest Maarja jäi pealinna) - üks oluliselt muhedam harjumaalane, kellega rääkisin nagu sõbraga, kes enne suitsetamist luba küsis, kes mind korduvalt ujuma kutsus (mul pole ujumisriideid kaasas - ah, mul on kaks paari) ning kes natuke aega rääkis kuskil poolel teel mingitst tuttavate laipadest, keda ta kõrval jõest välja on tõmmanud, aga leidis, et liiga halb teema ja pakkus välja hoopis isamaalisi laule laulma hakata, kuna mina siiski alt ja tema bass ja laulupeol ju käidud. seda me siiski ei teinud, aga üsna lahe oli ta sellegipoolest.

Viljandist Käreverre (5 min) sõitis üks noorem tüüp, nädalavahetuseti Tartu lähistel metsavaht, kes mind samuti ujuma kutsus (mul pole ujumisriideid kaasas - ah, see on kõrvaline koht, saab ka ilma...) ning mu pruune käsivarsi tšekkis ja ratastest rääkis.
Käreverest Tartusse (2 min) - üks kidakeelne vanem härra, punase sisustusega autoga (maitea, mis mark!), kes läks mingile psühholoogia seminarile Tartusse, aga 16 kilomeetri jooksul midagi eriti vestelda ei osanud.

Kokkuvõttes oli üks kõige huvitavaimaid hääletamistrippe, kuivõrd seekord suhtlesin ma juhtidega kõige isiklikumalt (varemalt on seda tööd teinud enamasti keegi teine). Esimese pealevõtja ebameeldivust lahjendas natuke chill Tallinnas ja tagasisõidu muhedad tüübid. Ja nende ujumakutsujatega - ma arvan, et nad tõepoolest tahtsid lihtsalt ujuma minna, kuigi nendesse nurgatagustesse veekogudesse ("siinsamas") viisid kõikide hääletajate kardetud metsavaheteed. x)

ghhhh

Kuulutan välja võistluse
Kes suudab mind ülejäänud suve jooksul
kutsuda kõige ägedamasse kohta*
on võitnud


*peole, maale, saarele, majja, aeda

aitäh, mälu

Nägin unes, et kunstigümnaasiumis oli aasta lõpp ja kõik lapsed läksid pärast tunde koju. Millegipärast olid paralleelklasside poisid (ja mõned tüdrukud) roninud välja võretatud keldriakende taha lume kätte, seisid kõik akende taga rivis ja näitasid oma seljalihaseid. Mõned mustanahalised ka (?). Ja nad olid kõik ikka üsna kapid tüübid, nii et seljalihased olid võimsad.

Ühe asja kinkis mu alateadvus mulle veel - sain hetk enne ärkamist (väikese inglise tüdrukuna) oma vanasse tuppa tormata -ainsasse isiklikku ruumi, mis mul kunagi olnud on.

Gustav Ernesaksa nimeline vaikus

Laulupidu on selleks korraks minevik.
Kõik algas neljapäeva õhtul, kui Roosi helistas ja linna kutsus. Traditsiooniline Tartu stiilis õhtu - piknik Pirogovi platsil ning seejärel meeldiv õhtueine kohvikus Zavood. khm, kergeid liialdusi kõrvale jättes langesin kell 3.15 surnult voodisse ja tõusin juba 5.20, eelmisest õhtust veel pea pöörane. Bussisõit Tallinnasse möödus Triinu kõrval ja temaga koos läbi II faasi* (mäletate ikka teist faasi? :D) Siis proovid, läbimängud, chill mere ääres õhtul, kui juba külmaks läks, aga see-eest pea vähe selgemaks sai ning igaks juhuks viimase bussiga Õismäele kodukooli. Sinna minek oli muidugi täielik rännak nagu iga minek ükskõik kuhu, kui see on Õismäel. (hilise õhtusöögi ajal seletas Aivo natuke selle linnaosa plaani loogikat. midagi tänavatest kui spiraalidest, lõpmatusest, määramatusest...) Kuna Roland ja Rauno viibisid samas linnaosas, siis tegime veel enne magamaminekut ametlikku unerahu trotsides kokkusaamingu kuskil majade vahel, püüdes kohalikke vägesid mitte vihale ajada.
Teine päev möödus lõputu ootamise, kõndimise ja jooksmise vaimus. Rahvarõivastega laululavale, paar ühendkoorilaulu (see oli vist 25 000 lauljat kaare all, st ühele inimesele täpselt jalataldade suurune pind seismiseks) ning jooks-jooks-jooks (täiesti otseses tähenduses) tagasi kesklinna, et oma vahetusriietele järele jõuda. See kahjuks ei õnnestunud, niiet tegime mingi kombo kaasasolevatest riietest, Triinu õe Liisi garderoobist ja vihmakeepidest. Kogusime kamba kokku (bänd ja mitte-bänd) ja pärast seiklust pealinna tänavatel jõudsime... Levikasse! (sealhulgas ka pärast kõnet magavale sõbrale. siit järeldus: tallinlane oskab ka une pealt seletada, kus on Levikas. ja peabki oskama! tartlased võivad kohandada oma linna tingimustele). igal juhul, Levikas oli nunnu, selleks ajaks oli kamp kahanenud paraku rohkem kui poole võrra, võtsime julgestuseks Sassi seltskonda ning vaatasime ringi. järgnes sündmuste ahel, mille tulemusena lõpetasime Kristi ja Triinuga kell 4 öösel Õismäe tänavatel väga sihikindlalt kodu otsimas ja lolle nalju tegemas.

Umbes nii. Leidsime kellegi ostukäru ja otsustasime jalavaeva vähendada.
Kohale jõudsime pärast nelja. Kui hambad pestud, tulime klassiruumi, kus peale meie magas veel üle kümne alaealise tüdruku. Triinul õnnestus viimase sisenejana uks sellise pauguga kinni tõmmata, et nad kõik üles ärkasid ja kassipoegade/zombide/autode multika traktoritena pead tõstma ja end keerama hakkasid. Mõtlesime, et nad võiksid meid väärilise tasuna hommikul ära pasteerida, aga nii pahaseks nad ilmselt ei saanud. 4 unetundi hiljem ärkasime taas ja asusime reipalt linna poole kohvi hankima, ringi jalutama ja veel natuke laulma.´
*II faas - pärast ülilühikest und või ülipikka ärkvelolekut tekkiv teadvuse seisund, kus kõik tundub pööraselt naljakas, seoste loomine liigub läbi mingite muude kanalite kui loogika ja tõsiseltvõetava vestluse arendamine käib üle jõu.

guess he's not doing the crossword tonight

Käisime Triinuga eile Ateenas ainult friikidele mõeldud filmi "Peeping Tom" vaatamas. Armas 60ndate psühholoogiline draama. Kogu film jutustas sisuliselt ühe mehe, Marki, psüühikast, arutas seda tema praeguse käitumise ja filmitud lapsepõlve kaudu lahti. Filmile tutvustuse kirjutanud Harry Liivrand ässitab meid filmi lõpus otsustama, kas protagonistile kaasa tunda või mitte, aga mina ei kaldu kummalegi poolele, jään pigem kõrvaltvaatajaks. Rohkem jääb meelde nö häiritud isiksuse väljakujunemisniidistik - teadlasest isa, kes uuris hirmu ning kippus katseid oma väikse poja peal tegema, tänu millele kasvab pojast piiluja. Kuid siiski mitte ohutu piiluja, vaid vastupidi - äärmiselt huvitava väljundiga. Ühe asja päris ta veel oma isalt - armastuse filmikunsti vastu ning koos sellega suure fotolabori. Kokkuvõttes on tekkinud mees, kes suunab oma ohvritele näkku filmikaamera, mille külge on kinnitatud nuga (kõride lõikamiseks) ja peegel (ohvrile tema enda hirmu näitamiseks). Kõige hirmutavam on hirm ise (täpselt nagu Harry Potteris!). Seal on veel palju huvitavaid nüansse, näiteks filmib Mark ka tema ohvrite leidmisi, politseiga minemaviimisi, hiljem isegi seda, kuidas kahtlustajad teda ennast jälgivad. Lisaks on ta täiesti teadlik oma probleemist, tema filmimis-hirmutamis-tapmisiha katalüsaatorist (hirm muidugi), selle tekkimise põhjustest jne.

Kuigi tänu 60ndatelikule aeglusele ja siivsusele oli filmi vaatamine kui protsess iseenesest suurt tähelepanuvõimet ja keskendumist nõudev, kuid siiski oli tegemist hea looga. St ühe inimliku nõrkuse huvitava käsitlusega. Pealegi jäeti mõned küsimused õhku rippuma ka - kuni filmi lõpuni - mis see siis on (lisaks noale), millega Mark oma ohvreid (mõnikord sõbrad, kes teda naljalt ei karda) nii ära hirmutab? Peegel tema kaamera küljes ilmnes alles päris lõpus (umbes kaks minutit pärast seda, kui ma vastuse ära arvanud olin >] ). Mis võiks olla tema probleemi lahendus või kelle hirm teda kõige rohkem rahuldaks? - Tema enda. St hirm, mida ta näeb enda silmades enda suremise hetkel.