käisin kunagi PÖFFil täiesti juhuslikult vaatamas Pascal Laugier'i filmi "Märtrid". kui olete selle filmikirjelduse läbi lugenud, siis ei tea te veel tegelikult mitte midagi. Modernne ekstreemkino on küll hästi öeldud, aga see ei aidanud suurema osa filmist kestvast "WTFWTFWTFWTF"-tundest välja. kuna läksin seda filmi vaatama täiesti spontaanselt ja ilma ajavaruta eeltöö jaoks, siis oli elamus seda intensiivsem, ettevalmistuseta. nojah, kui film oli umbes viis minutit kestnud, siis sosistas eru kõrva, et "muide, see on õudusfilm", aga seda ma ilmselgelt juba teadsin .Djätkus äng, meeleheide, stress, äng ja meeleheide. mitte midagi ei olnud loogiline, sest seal olid kinniseotud naised, keda peksti, kummalised vägivaldsed imaginaargollumid, ainus helge hetk filmis oli üks perekondlik hommikusöögilaud, aga nemad lasti ka kõik hetk hiljem maha. alles lõpus hakkasid niidiotsad kokku jooksma, et aa, ususekt, muidugiii....
mõtlesin, et vähemalt on seal kenad paljaste säärtega prantsuse neiud, aga uskuge mind, see ei olnud tegelikult eriti lohutav .D [err, siinkohal ei mõtle ma ülalpool olevat pilti või midagi sarnast, nad olid alguses veel.. tervemad]
kodutee oli ka ääretult intensiivne - tee ääres seisev ja omaette midagi mäluv kodutu on siiani kõige kohutavam pime kogu, millest möödunud olen ja tuule käes lehvivad mustad prügikotid olid ka rohkem elus kui kunagi varem.
muidugi vaatamata mu kirjeldusele on tegu ääretult ilusa filmiga. visuaalsest esteetikast ma muidugi ei räägi. ohvritest & märtritest.
hiljem mõtlesin, et huvitav, kas see seab Fowles'i "Liblikapüüdja" mõnda teise valgusesse, aga eriti ei seadnud.. lihtsalt natuke paranoilisemaks muutis.
No comments:
Post a Comment