Naine Berliinis

Minu jaoks on praegu otsustav mu täiesti isiklik maitse. Moskvas ei tahaks ma elada. Mind rõhus seal kõige enam lakkamatu ideoloogiline kasvatustöö, siis kohalikel puuduv võimalus vabalt laias maailmas ringi reisida ning lõpuks igasuguse erootilise fluidumi puudumine. Sealne režiim ei sobi mulle. Seevastu Pariisis ja Londonis olin ma meelsasti. Kuid tajusin seal pidevalt väga valuliselt, et jäin kõrvalseisjaks, võõraks, keda kui välismaalast üksnes taluti. Pöördusin vabatahtlikult Saksamaale tagasi, kuigi sõbrad soovitasid mul emigreeruda. See oli hea, et koju tulin. Võõrsil poleks ma saanud kusagil juuri ajada. Tunnen, et kuulun oma rahva hulka ja tahan tema saatust jagada, nüüdki veel.

Aga kuidas? Punase lipu juurde, mis mulle noorusaastail nii särav paistis, ei vii mind enam tagasi ükski tee. Pisarate summa on ka Moskvas konstantseks jäänud. Minu vaga lapsehäll on mulle kaotsi läinud, Jumal ja sealpoolsus saanud sümboliteks ning abstraktseteks mõisteteks. Progress? Jaa, üha suuremate pommide suunas. Enamuse õnn? Jaa, Petkale ja kambameestele. Idüll omaette nurgakeses? Jaa, vaibanarmaste kammijatele. Mõnus äraolemine oma vara ja valduste keskel? Ajab minusuguse kodutu suurlinna-nomaadi naerma. Armastus? See on jalge alla tallatud. Ja kui ta taas tõuseks, siis oleksin ta pärast pidevalt hirmul, leidmata temas pelgupaika, julgemata eales tema püsivusele loota.

Võib-olla kunst, orjus vormi teenistuses? Jaa, kutsututele, kelle hulka ma ennast ei arva. Ainult kitsamas ringis saan ma tegutseda ja olla hea sõber. Ülejäänud on lõpu ootus. Sellegipoolest meelitab mind elu tume ja kummaline seiklus. Jään juba puhtast uudishimust seda kaasa tegema, tundes ühtlasi rõõmu hingamisest ja oma tervetest liikmetest.

– anonüümne autor

„Naine Berliinis”