ärkasin ja mu peal olid tiivad!

mu orhideeshortsid on arbuusiplekke täis

uus aeg

Eile hommikul tulin üles poolteist tundi enne äratuskella, sest mul oli lihtsalt nii hea tuju.

Eelmisel ööl kunstimuuseumi suvealguspeol sündisid seitsme inimesega koostegutsemisplaanid. Sündisid põhiliselt nii, et tõttasin ühe ja teisega üle muru rääkima, sest mul oli oma seminaritöö kaitsmise järgses eufoorias neile nii palju öelda. Või neil mulle.
Hommikul hakkasin, kaksikõe bakalõpu arbuus, maasikad ja šokolaadikook nina all, kirjutama selle semestri kõigeviimasemat analüüsi. Keskpäevaks saadetud! Seminaritöö ka kaitstud! Sain A ja palju kiita! Nii et suvi algab täna jaanipäevase äkkstardiga.

Kotti avades leidsin sealt avamata šampapudeli.

I am writing a diary for you, you will receive it as a part of me when you come back

Bo Carpelan, "Urwind"

WARSAN SHIRE. what they did yesterday afternoon

tõlkinud Carolina Pihelgas

MIDA EILE PÄRASTLÕUNAL TEHTI

mu tädi maja pandi põlema

ma nutsin nii, nagu naised telekas nutavad,

nagu kokkumurtud

viienaelane.

helistasin poisile, kes mind kunagi armastas

proovisin rahulikult rääkida

ütlesin tere

tema ütles warsan, mis lahti on, mis juhtus?

mõnikord palvetan

ja minu palved on sellised:

armas jumal

olen pärit kahest riigist

üks on janune

teine põleb

mõlemal on vett vaja.

hiljem tol õhtul

võtsin kätte atlase

libistasin sõrmedega üle kogu maailma

ja sosistasin

kust sul valus on?

ta vastas

igalt poolt

igalt poolt

igalt poolt.

naljakas - "mesijutt".

mesi ja samal ajal jutt.

mul oli eile ühe kinnisvaramaakleriga selline dialoog:

Sajab.
- Sajab.
Ega ei oska öelda, millal järgi jääb?
- Ei oska öelda.

taas augé mittekohtadest lugedes meenus, kuidas São Paulost pärit sõbratar uksel oma kodu tutvustades viipas, et seal üle-tee pesumajas (ööpäevaselt avatud tehisvalgusega ruum, mille välissein on klaasist, nii et kogu pesumasinaid täis pisike teenindustuba tänavale paistab) käib ta vahepeal öösiti nutmas.

kohalolu triumf

kunagi, kui ma veel kaklustrennis käisin, lugesin treeneri Jorgen Matsi blogi, kus ta kirjutas, et läks jooksma ja jalad hakkasid 15. kilomeetril töntsiks minema... mõtlesin siis, et ma elu sees ei saa teada, mis tunne see on, kui jalad hakkavad 15. kilomeetril töntsiks minema, sest ma elu sees ei jõua nii palju joosta.

jooksin just praegu 17,8 km.
ei tea endiselt seda töntside jalgade tunnet, ainult jalaliigesed hakkasid lõpu poole karjuvalt oma olemasolu ette heitma. viimases otsas hakkas idataevast välku lööma, siis läks tuju töisemaks, muidu oli paras endorfiinijões voolamine.




MARRAFAKKAA

kunagi mõtlesin, et

ainult peenutsejad pesevad aknaid

Kadi: "Vaatasin mingi.. pikk vuntsidega mees.. askeldab akna taga... mis ta teeb seal.."

ehitusjärgus majas elava perekonna argipäev

karrod

istun isa ja isa vennaga köögilaua taga. söön arbuusi. isa vend kallab plastmasspudelist midagi pitsidesse.

lonksavad.
isa ja vend ühest suust: ....tekiila!

mina: mis ajast sa siis viina villid?
isa vend: viina?
mina: tekiilat?
isa ja vend ühest suust: see on puskar!

olen mõistnud,
et enam-vähem iga uuritava
võib asendada iseendaga



?