Panin oma eatule kassile nime: Nõtke Mõuk.

päike, lumi, hauarahu

Läksin eile esimest korda surnuaia kaudu koju. Muidu on kodutee täis müra ja soppa, kui minna autotee kõrvalt, aga täna tuli esimest korda pähe põigata sisse teekõrvasele surnuaiale.

Kõndisin lumise luhani laskuval künkaserval otse surnuaia ääres, kus lumest turritasid müürivaremena välja kalmukivid. Puud olid kõrged ja raagus ja kõigeüleulatuvad, päike paistis nii mulle kui haudadele kui all laiuvale luhale. Kauguses sillerdas võsavarjus peaaegu lahti sulanud jõgi. Linn paistis selja taga taamal - paar kirikutorni; künkalt jõe poole vaadates nägin kilomeetrite kaugusel veel mõnd hoonet, mida tuvastada ei osanud.

Surnuaiavaikus suutis autotee kära peaaegu täielikult summutada. Künkaservale jõudes vaatasin ringi, et mis luhapoolt paistab ja kas siin inimesi on. Kalmistu ääres, linna eest aialippide taha peitu pugenud, istus üks poiss kui maailma äärel, mõtlesin, et ta süstib heroiini, aga ei, ta sõi õuna.

Jalutasin mööda künkaserva surnuaia lõpuni ja ronisin üle nõgise lumevalli tagasi teele.

laundž lehe tn kirdekurvis

tugitoolid võsa vahelt lagendikule, keerasime näod päiksesse ja sõime barbarisse

polyamory proven

Lepiku tänavat pole olemas

Lepiku tänavat pole olemas. Ma teadsin juba enne Lepiku tänavale minema hakkamist, et see on see tänav Supilinnas, mida olemas pole. Mööda Kroonuaia tänavat reipal sammul silla poolt Toome suunal kõndides tuleb vahetult enne avardi nõlva teha ootamatu ja ebatõenäoline pööre paremale, et õigele rajale jõuda. Siis olen Lepiku tänaval, mida kinnitab väike eikusagisuunas näitav tänavasilt puuvõrade kõrgusel. Lepiku tänavale jõudnud, tuleb hakata tegema täpsustusi sihtkohas - leida üles õige maja õige korteri õige uks. Ent kuna Lepiku tänavat pole olemas, pole see kerge, sest nii majad kui korterid irduvad eksistentsist sisse-välja. Ei tea, kuhu nad ära kaovad, kui neid parasjagu ei ole, nii et tuleb neile lihtsalt nende eksistentsihetkel peale jõuda.

Niisiis seisatan ühe suure kollase maja ees, mille vastas on maja aadressiga Lepiku 4. Küsin hoovist väljuvalt isalt lapsega, et kas see on Lepiku 3. Ei, vastab isa, see on hoopis Kroonuaia tänava maja. No muidugi! Lepiku tänavat pole ju olemas. Kõnnin edasi. Nurga tagant voolab tänavajõge pidi minuni järgmine potentsiaalne Lepiku kolm. Helistan Jonesile, kes seal sees peaks olema, ning avaldan oma kahtlevat kohalolu. Jones tuleb vastu, juhib mind esialgu hoopis puukuuri, ent siis üles oma korterisse Lepiku kolmes, milleni jõudmiseks tuleb kõndida üles treppidest ning siis, kui arvad, et oled juba kohale jõudnud ja mujale pole enam minna, kõndida üles veel ühest aknaaluse nurga tagant ilmuvast trepist, mis viib puumaja pööningule. Justkui välisseina pimedusest avaneb uks ootamatult avarasse korterisse nagu tagahoovi riidekapis.

Ent ühekordne kohalejõudmine ei tähenda seda, et tee on selge ja nüüd võib eksimatult kohale jõuda igal korral. Ei. Lepiku tänavat pole olemas, sellel tänaval millegi üles leidmine on erakordne sündmus, sest iga tänavasse ankurdatud ruumi kohalolu võib nihkuda sinu kohalolust hetkega ära.

Teisel minemisel Lepiku kolme ärklikorruse korterisse jõudis silla poolt Toome suunal kõndides teha tulev pööre kohale oluliselt ootamatumalt ja ebatõenäolisemalt. Lausa äkitselt. Pärast pööret kõrgus ka Lepiku kolm mu silmi kiiresti ja äkitselt, justkui maja oleks otsustanud lihtsalt varem kohale tulla. Äkkjõudmisest üllatununa hakkasin ettevaatlikult üles sammuma puutreppidest, mis kõrgemale jõudes järjest pimenesid, ise kaheldes, kas olen ikka õiges majas. Supilinnas pole ju ükski maja teisega äravahetamiseni sarnane? Lepiku tänaval ei või iial teada. Kolmandast, nurgatagusest trepist teadsin üles minna küll, samal ajal puutalasid ja vanu rattaid seirates, et kas needki võivad mõnes majas täpselt ühesugused olla...

Kui jõudsin ärklikorrusele kohale, polnud korteriust kusagil. Astusin paar sammu edasi ja tõmbasin ettevaatlikult lahti kaldlaega ruumi tagaseinas oleva ukse, mis mind vaid pimedasse kappi juhtis. Vajutasin käe alla jäänud nuppu seinal. Kuskil helises uksekell. Pimedusest avanes uks valgesse ruumi. Üle läve piilus prillidega vanahärra, siis pikajuukseline naine ja siis pistis hall kass nina välja. Küsisin, et kas see on Lepiku kolm. Maja on küll Lepiku kolm, aga mis korterit te otsite? Ma ei tea, vastasin. Kas siin kõrval on veel üks korter? Lõbustatud segaduses sain vist vastuseks, et võib olla küll, igal juhul sulges kolmik ukse ja koputasin pimeduses paistva ukselingi kohale. Jones avas. Kohal.