valgusmees

natuke piinlik eelmise sissekande pärast, aga naljakas ka.

* kui kõik hästi läheb, kolin sügisel Groningeni

* trupp võitis teatrifestivali, selle igakevadise, seega varsti theatrum ex machinaga rakverre

* tegin ühikaköögist kunstigalerii, kohapealsete eksponaatidega, varsti pilte võib-olla

kulg koosneb juhuslikkusest viimasel ajal, miski ei moodusta ühtset tervikut, ambitsioonid on lahtunud

Kuidas erakvähk veenab meriroosi oma majja asuma

"Merelille" lõhna tundes erutub meriroosita vähk väga. Ta tõttab aktiini juurde ning haarab teda jalgadega. Tavaliselt heidab aktiin iga puudutuse puhul välja kõrveniidid, et tabada häirijat. Kuid nüüd ta seda ei tee tômbab vaid kombitsad veidi koomale. Vähk silitab meriroosi nagu ratsanik oma lemmikhobu (kuigi, nagu hiljem näeme, ei ratsuta vähk aktiinil, vaid vastupidi). Siis silitab vähk alust, millega meriroos kivile kinnitub. Vastuseks vähijalgade sõbralikele puudutustele eraldub aktiin kivist, ronib aeglaselt vähi juurde teokojale ja seab end sinna kindlalt paigale. Raske kandamiga koormatud, kuid oma koormaga ilmselt rahul olev vähk suundub kartmatult veealusesse dzunglisse seiklema.

I. Akimuškin, Ka krokodillil on sõpru

mis sa nüüd

võimalikud enesekirjeldused müürilehte:

Piret Karro õpib abstraktsiooniteadust, elab endiselt kodulinnas, aga mitte enda ema, vaid toitva ema kodus, varem tegi teatrit, nüüd ainult mõtleb sellest.

Piret Karro õpib Tartu Ülikoolis abstraktsiooniteadust, veab loengusarja Semiosalong ja elab Narva mnt ühisurkas. Varem tegi teatrit, nüüd muud kunsti, küllap lõpetab Eha Komissarovi või parima kiilaspäise massöörina Taimaal.

Varem juhendas näiteringi, luges teatriteooriat ja käis kaklustrennis, nüüd teeb ühikas pahandust.

pardid puul

üks ilus. ma ei mäleta, kust selle pildi sain, kui tunned ära, ütle.

ma tean, et mul ei tule kirjutamine siis välja

kui luuletus halvasti välja kukub

paras enesemüümine see tänane pühapäev

natuke ebaküpsust

ma olen juba ammu aru saanud, et kirjutamine on faking raske. sõnaseadmine. raskem kui pusle kokkupanek, raskem kui arvutamine, raskem kui semiootikast aru saamine. täna avastasin indikaatori, mis näitab, kas olen parasjagu kirjutamise lainel, nii et see tavapärasest natuke kergem on, või mitte. tuleb proovida kirjutada luuletus! kui tuleb välja, siis olen, kui ei, siis ei ole.

noh, ja praegu:

põikasin toomel kelgutavate laste eest hange
porilompidest peegelduv päike pimestas silmi

mott.

teiseks on siis raske kirjutada, kui mõtted mingil teemal üksteisele täielikult vastu käivad. näiteks olen juba mõnda aega tahtnud anda jalaga kogu kontseptuaalsele kunstile, alustades David Hume'i faking põhjus-tagajärgseoste trivialiseerimisest, samal ajal mõeldes, et valge ruut on maailma parim maal ever.

kl 5 hommikul aknast narva mnt teepesemistraktorit vaadates

inimesed arvavad, et see on ilus ja romantiline, kui saad oma puhastusautoga kell pool viis hommikul sõita mööda tühje tänavaid, mida valgustavad ainult tänavalambid ja autotuled. et see on kuidagi melanhoolselt igavikuline. ei ole! mulle ei meeldi! ma ei taha ärgata siis, kui mu naine magama läheb, et minna õue, kus ei ole mitte kedagi, kus mind ootab ainult mu väike traktorikabiin ja räpased tänavad. miks on mul mingi ühiskondlik kohustus teenida kõiki teisi inimesi lihtsalt selle pärast, et mul ei ole nii palju haridust, et neid juhtida? miks on ühiskond nii üles ehitatud, et iga kuradi inimene peab olema selle osa? ma tahan elada metsas! ma tahan olla ise üksinda üks maailm, küttida ja korjata endale toitu, ehitada hütt, kus on talvel külm ja kevadel märg, kus pole keskkütet ega kraanivett. miks peab see minust ühiskonnaheidiku tegema? tänapäeva maailm, kus tundub olevat nii palju vabadusi, on ise üks suur piirang - ta ei lase kellelgi olla endast väljaspool, olla mitte tema osa. kõik peavad tema sisse kuuluma, kõik peavad olema registreeritud.

Mu hinnangud erinevatele seikadele suhtlemisel teiste inimestega on tihti "veider ja veidi piinlik, aga lõbus", "nihkes ja lõbus", "üheaegselt naljakas, igav ja veider".

mul oli kas igav või ma hakkasin naerma.

tuleb välja, et mu peas paiknevad need igavuse, veidruse ja naljaka kategooriad päris lähestikku. hmm?

ma ei saa hollandisse õppima minemise motivatsioonikirja kirjutades mööda sellest, et lugejale jääb mulje, nagu tahaksin sinna kanepit suitsetama ja oma lesbist kaaslasega abielluma minna. damn you, "Hollandi kaasaegse kultuuri eripärade" konnotatsioonid!

kõige avalikum naine

ühegi ajastu arhitektuuri pole vist selle kaasajal väga kõrgelt hinnatud. tänavakunst missugune - keset linnaruumi ja kõigile vaadata. täna avatud näitusel "Võistlus uue Tartu eest 2" jalutades tekkis samasugune tunne - kaasaegne arhitektuur areneb mingis arusaamatus suunas. justkui funktsionalism, aga siiski pigem neofunk, samas allub ruumipaigutus fassaadile, mitte vastupidi, fassaad ise meenutab mingeid industriaalseid objekte või nende geomeetrilisi lihtsustusi... mõned majad on optiliselt lahedad, mõned lihtsalt veidrad (ühe kultuuriasutuse, vabandust nime unustamise eest, kavand nägi välja nagu jõgeva bussijaam...).

mulle meeldiks, kui kaasaegne arhitektuur võtaks kätte ja hakkakski tulevikumaju ehitama. teate küll, neid silinder-kera-koonuseid, nagu praegu Tartu kesklinna kerkiv Ahhaa keskus. makette uurides oli selleks kerge lootus küll, aga arhitektid võiksid olla julgemad ja lahja stilisatsiooni asemel tõesti ehitada maja kui faking karburaatori.

Põhjus, miks ma avamisele otsustasin minna, oli John Grzinich & co heliperfokas. pärast avakõnesid hakkas ruumis kostuma järjest valjenev müraheli, mille keskel jalutasid 4-5 inimest pealampide, kellukeste ja pisikeste võimenditega ringi. helitugevuse kasvuga kasvas ka ruumi intensiivsus, kohalolu intensiivsus... jäin kuulama. ühel hetkel avastasin, et olen vist ainuke, sest kunstitudengid igavlesid, õppejõududel oli naljakas ja ülejäänud lihtsalt jutustasid omavahel, aeg-ajalt tüütuid kellakõlistajaid seirates ja peent galeriisnäkki nosides. imelik oli olla ainuke selle seisundi sees, palju väärtuslikum oleks olnud kollektiivne müra sisse tardumine.