sujuv kulg

20. eluaasta lävepäku ületamise päeva täitis päike, soojus ja valgus. hommikul virgusin vara, lugesin lumevalge akna all veidi erialakirjandust, hilist hommikusööki sõin koos kaksikõe ja vanavanematega. südapäeval kulgesin valgeid lumelaasi imetledes tagasi kodulinna, et ükshaaval parimate sõpradega kokku saada. õhtul sattusin kirsi kutsel teatrisse. täiuslik päev .)

kultkom

Panen siia üles kultuuridevahelise kommunikatsiooni kursuse lõpuhinde saamiseks kirjutatud essee, sest paljud sõbrad tahtsid lugeda. Essee eesmärk oli analüüsida kultuuridevahelist kommunikatsiooni. Lahendasin selle enesele lihtsalt ja huvitavalt, et oleks hõlbus kirjutada. Ei võtnud ülemäära tõsiselt, nagu esseest näha on. Sain A.

Inimene kui kultuur kaksikõdede näitel

Indiviid kui omaette kultuur

Enne analüüsi algust pean vajalikuks põhjendada oma objektivalikut. Kirjandusteadlase ja semiootiku Mihhail Bahtini sõnul nõuab elementaarseim mõtlemisakt, dialoog alati suhestumist millegi enesevälisega. Dialoog koosneb ütlustest ehk voorudest, mille konstrueerimisel arvestatakse alati vestluskaaslasega – tema isikut, arvamust ja võimalikku vastust silmas pidades. Dialoogiprotsessis tekivad seega teineteisele vastanduvad pooled, ilmneb eristus mina – tema (teine), kus ennast identifitseeritakse teisest erinemise kaudu.

Juri Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika peamine tees kõlab nii:

Kultuur on organiseeritud (infomatsiooniline) valdkond inimühiskonnas, mis vastandub desorganiseeritusele (entroopiale) (Ivanov 1998:62). See opositsioon määrab ja piiritleb kultuuri enesekirjelduse (organiseeritud ruum) ja teise kultuuri (organiseerimata ruum) suhestumise tüübi.

Selles valguses pole raske mõista inimest eraldiseisva kultuurina. Kuivõrd ükskõik milline kultuur määratleb ennast kokkupuutes välisega, olles seejuures võimeline ennast restruktureerima, korrastama enda süsteemi, kuid mitte omades otsest võimu välise üle – inimene saab kontrollida enda käitumist, kuid ei saa anda otseseid käske kellegi teise seljaajju – võib üht inimest mõista kui organiseeritud süsteemi ja kõike, mis jääb temast väljapoole, tema suhtes desorganiseeritusena. Oluline on seejuures tõdemus, et kõik inimesed on enda suhtes organiseeritud ja igast indiviidist väljapoole jääv on tema suhtes entroopia. Niisiis võin nii mina kui minu kõrvalistuja auditooriumis mõelda endast kui kindla struktuuriga kultuurist, kuid teisest kui stiihilisest ruumi osast. Muidugi tegelikult pole võõras kultuur kaos, vaid lihtsalt teistmoodi struktureeritud kord. Hea illustratsioon sellele väitele on maalikunstnik Ülo Soosteri sümbol Kala:

„…siin saigi Kala tähenduseks esindada korda kaoses, olla organiseeritud ning kujukindel element vee stiihias.“[1]

Seega võib kahe inimese vahelist suhtlust käsitleda kultuuridevahelise kommunikatsioonina. Selles essees analüüsin kahe inimese, keda mingi muu nurga alt ei saaks pidada erinevateks kultuurideks, omavahelist suhtlust – minu ja minu kaksikõe Kristi.

Kaksikute kohta oleme Kristiga üsna erinevad. Kristi välimus seisab emaliini eest – ta on tumedapäine kõhn tüdruk, kuivõrd mina kannan isaliini näojooni ning lapsepõlves põimisin patsi kuldkiharaid – välimuses oleme vastandid. Füüsilisest olulisem, vaimne erinevus on meie puhul huvitav selle tõttu, et oleme õega kasvanud üles täpselt samas keskkonnas – samas perekonnas, aeg-ajalt jagades magamistuba, klassi ja kooli, kus olulisem eristus tekkis alles keskkoolis, kui hakkasime käima sama klassi asemel paralleelides. Kuni selle ajani ja tegelikult praeguseni on meie sõprusringkondki suures osas kattunud. (Võrdluseks võiks tuua identsete kaksikute omavahelise suhtlusanalüüsi, kes on kasvanud teineteisest lahus ja täiesti erinevates tingimustes, kuid moodustavad kahepeale justkui ühe kultuuri.) Seega on kahe kultuuri arengukeskkonna olulisim eristus põhiliselt olnud see, et ühest (minust) väljaspool olevas organiseerimata ruumis sisaldub teine (Kristi kultuur) ja vastupidi. Analüüsi eesmärk on uurida põhilisi omadusi, mis Kristi ja Pireti kultuure eristavad või ühendavad.

Kultuuridevahelised erinevused

Minu ja Kristi vahelised erinevused avalduvad mõtlemis- ja tegutsemisprintsiipidena käitumise, uskumise, otsustamise ja muude väliskeskkonnale reageerimise mustrites. Erinevuste mitut toimimisvaldkonda ühe nimetuse alla koondades saab öelda, et mina olen polükroonne kultuur ja Kristi monokroonne. See on veidi vägivaldne traditsioonilisemate kultuurikäsitluste omaduste külgepookimine minu teooriale, kuid võtab üllatavalt hästi kokku minu ja kaksikõe peamised erinevused.

Mõne projekti organiseerimisel, kas või ühisel väljaminemisel paljude sõpradega, lähtub Kristi tavaliselt kokku lepitud ajakavast. Mina lähtun oma sõpru ja nende käitumismustreid tundes ajakava tõenäolistest nihetest. Seetõttu ilmneb kahe kultuuri vaheline lahkheli iga kord, kui tahame koos kuhugi minna, kuid Kristi tahab sinna jõuda täpselt kokkulepitud kellaajal, sest nii on õige, mina aga kõige tõenäolisemal tegelikul algusajal (mis varieerub vastavalt iga sõbra isikliku kultuuri arusaamale ajast), sest nii on pragmaatiline. Tendents laieneb ka konkreetsete kellaaegade mõistmisele. “Kella kahe paiku” on minu jaoks oluliselt suurem ajavahemik ja oluliselt lõdvemalt seotud ajahetkega “kell kaks” kui Kristi jaoks.

Kuigi mulle meeldib oma kirjatöid üksinda keskendunult teha, pole see minu jaoks kvaliteetse töö eelduseks. Isiklik aeg on põimunud tööajaga, õigemini nende mõistete vahel puudub selge eristus. Vahel saan kokku mõne sõbraga, et justkui teha koos tööd, õppida seminariks või eksamiks, mõni pikem projekt kirjutada, kuid koos veedetud aeg ei kvalifitseeru “tööaja” alla, kuna kannab ka lihtsalt sõbraga suhtlemise väärtust. Sama moodi võib mõni algselt puhkesessiooniks plaanitud kohtumine kujuneda väga produktiivseks, kuna head ideed tulid just siis pähe. Nii nagu sõbraga koos õppimine, kuulub ka hommikusöögi kõrvale seminaritekstide lugemine üheaegselt töö- ja puhkeaega. Kristi eraldab need kaks tegevust täielikult, töö on töö ning leiab aset üksinduses ja vaikuses, kus dialoog toimub vaid Kristi ja õppematerjali vahel, kus aega tuleb optimaalselt kasutada ja mis on prioriteetne igasuguse puhkeaja suhtes. Isiklik aeg seevastu välistab töömõtted ja kui mõni sõber suudabki tungida tema töösfääri, lõikab ta Kristi tööaega ühe isikliku aja sälgu temaga vestlemise ajaks, mille jooksul jätab Kristi korraks töö kõrvale ja tegeleb sõbraga, mitte kahega üheaegselt. Illustratsioonina töö- ja isikliku aja minupoolsest integreerimisest ja Kristi-poolsest eraldamisest üks laupäevahommikune dialoog meie vahel, kus mõlemad puhkasime pead, üks veidi töisemalt kui teine:

Kristi: “Mis teed?”
Piret: “Loen futurismi manifesti. Mis teed?”
Kristi: “Hakkan kohe TrackManiat mängima.”

Töötulemuste mõõtmine sobitub minu ja mu õe puhul hästi polü- ja monokroonsustabelisse. Näitena võib tuua kodu koristamise lapsepõlvest, kui minu jaoks oli oluline see, et ma midagi ära teeksin, Kristi jaoks aga see, et kõik midagi samaaegselt teeksid, sest muidu pole justkui aus. Kristi silmis polnud see mingi õigustus, et olin ühe kraanikausitäie nõusid juba ära pesnud, ta tahtis, et peseksin teisegi, kuna tema koristas parasjagu kapipealset. Kui millegi tegemiseks kulus palju aega, oli see järelikult suur töö, kui minu jaoks olenes mõne ülesande olulisus sellest, kui palju see reaalselt meie elukvaliteeti parandab, kui see täidetud saab.

Veel enne, kui õppisime oma aega ise organiseerima, ilmnes minu ja Kristi vahel üks sügavam, ürgsem erinevus. See kujundas meid mõlemaid juba enne igasugust teadlikku enesekujundamist ning mõjutas algusest peale meie mõlema vaba tahet. See on meievaheline võimusuhe. Kristi on sünnist saati (esmasündinuna) olnud oluliselt võimukam kui mina, oma tahet edukamalt peale surunud, olnud otsustes konkreetsem. Ta on olnud nii-öelda domineeriv kaksik, kes teeb seda, mida eelkõige tema tahab. Mina tegin seda, mis mul üle jäi. See oli kahepalgeline dünaamika meie vahel, kuna vahel tallus väike agar Kristi oma ujedast õest lihtsalt üle, samas vahel oli lihtne jätta otsustamine Kristile ja lihtsalt järgneda. Kristi võim minu üle oli muidugi sümboolne, kuna ta ei omanud mingeid tegelikke mõjutusvahendeid peale oma vaimutugevuse. Mida suuremaks kasvasime, seda vähem olin Kristi teraskindlast enda tahte läbisurumis- ja otsustusvõimest emotsionaalses sõltuvuses ning ajapikku mõistsin paremini oma iseseisvust selles varem kaksainsuslikus (Kristi-Piret, kusjuures nimelt mitte P-K) süsteemis. Nüüdseks oleme justkui kaks iseseisvunud riiki, kuigi kasutan siiani meeleldi Kristi konkreetsuse abi otsuste tegemisel.

Kultuuridevahelised sarnasused

Ainus kokkupuutepunkt polü- ja monokroonsusskaalal on käsiolevate ülesannete arv. Oleme mõlemad täielikud multitasker’id. Suudan samal ajal teha arvutis tõlketööd ja vestelda päevasündmustest või kirjutada kaht seminariteksti korraga, Kristi kipub sama moodi tähelepanu jagama kahe mõtteprotsessi vahel, näiteks tööl valuutakursi arvutamist kliendile filmide tutvustamisega; igasugustest üksteisega kokku sulatatud majapidamistöödest rääkimata. Kusjuures meie mõlema võime niimoodi mitmel rindel korraga tegutseda on täiesti sujuv, peatume pigem, kui tegutsemise efektiivsuse ulmelisus üllatama hakkab, kui siis, kui mõte ära väsib.

Kuid meie tähtsaim sarnasus on individualism. Iseseisvus otsustamises ja tegutsemises on ülioluline, saame üksi hakkama kõigega, kui vaid tahame. Kuigi teistega koos tegutsemine on tore, pole see mingi eeldus asjade tehtud saamiseks. Üksindus on meeldiv ning inimeste isiklik ruum oluline. Muidugi mõista, teineteisega suheldes oleme lauskollektivistid, kui privaatsfäär segama hakkab, lõhume ta ära; täidame teineteise ülesandeid ja teeme teeneid, sest lihtne on panna end oma kaksikõe kehasse ja mõista, kuidas ise tunneksin, kui sarnast teenet vajaksin.

Kultuuridevaheline kommunikatsioon

Iga kultuuri omavahelist suhtlemist uurides tekib küsimus, et millise kvaliteediga nende dialoogitasand on. Interkulturaane pädevus on “dünaamiline oskus erinevates olukordades paindlikult käituda”, mis minu ja mu õe omavahelises kommunikatsioonis peaks ülipõhjaliku kogemuse tõttu olema päris hea. Samas pole see küsimus nii kergestilahendatav, kuna me tavaliselt ei pinguta eriti, et teineteisega konfliktideta suhelda, teeme seda teiste sõprade puhul isegi rohkem. Meie suhtlus on otsekohene ja tujust sõltuv. Kuid see ei tähenda, et vestleksimegi vaid ühmamisi ja ebasõbralikult, saame teineteisest suurepäraselt aru ja mõistame üksteist väga kergelt, minimaalse info põhjal. Gudykunsti pädevusstaadiumite järgi kuulume ilmselt neljandasse, teadvustamata pädevuse staadiumisse, kuna soovi korral oskame vabalt teineteisega edukalt suhelda ja oma käitumist korrigeerida olukorrast sõltuvalt ning jõuda vajaliku tulemuseni. Kasutame suhtlemisel positiivse viisakuse strateegiaid, “viisakuse” tehnilises, olukorraga sobiva käitumise tähenduses – oleme avatud nii kehalt kui meelelt, naer on kerge tulema, teema palju viiteid ühisele ajaloole, mida välised kultuurid ei mõistaks; oleme ajaga kujundanud nii mõnegi mõtte paari tingmärgiga väljendatavaks. John Berry akulturatsioonistrateegia järgi oleme kaks hästiintegreerunud kultuuri, kuna enda eripära säilitades on meil suurepäraselt õnnestunud hoida omavahelist sidet. Mõlemad austavad teise eripärasid ning konfliktid ei päädi kunagi suurema vihapidamisega.

Kokkuvõte

Inimese kui omaette kultuuri käsitlemine on haruldane, kuid mitte võimatu. Kuivõrd iga inimene on iseseisev tajuja, vastuvõtja ning tõlgendab kõike oma isiksusest lähtuvalt, pole üldsegi liiga meelevaldne inimestevahelisi erinevusi uurides sügavuti minnes käsitleda igaüht kui eraldiseisvat kultuuri. Valisin analüüsiobjektideks enda ja oma kaksikõe just selle pärast, et see on üsna harv juhus, kui kaht teineteisele nii lähedal asetsevat objekti käsitletakse nii eraldiseisvatena. Minu ja mu kaksikõe omapära ja omavahelise suhtluse kui kultuuridevahelise kommunikatsiooni analüüsimine oli minu jaoks põnev just seetõttu, et tunnetasin paradoksi meie teoreetiliste sarnasuste, kuivõrd meie arengukeskkond ja algpunkt on samane, ja praktiliste erinevuste vahel.

---

[1] Lapin, L. (2003) Avangard. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

metakeelne

Kallid lugejad, mul on rõõm tutvustada teile selle blogi kolme uut nuppu: ehehe, ohhoo ja pffft. Need kolm nuppu asuvad iga postituse lõpus ning annavad teile võimaluse anda väike minimalistlik hinnang igale sissekandele. Kui mõtled, et naljakas, vajuta ehehe, kui mõtled, et seda ma ei teadnudki / on jah huvitav, vajuta ohhoo ja kui mõtled, et halb nali või mina küll nii ei arva, vajuta pffft. Nupud ei ole seatud paremusjärjestusse, vaid eeldavad pigem reaktsioonide mitmekesisust. Blogi sisu jätkub sama subjektiivsena, kui ta kogu aeg olnud on, ja postitused ei ole eraldi steitmendid, kui ma just vastupidist ei väida. Nuppude kaudu loodan saada teilt mingit hägusat tagasisidet, kuivõrd teie, lugejad, pole paraku ülemäära agarad kommenteerima. Aga ma TEAN, et te LOETE, nii et edukat nupuvajutust [/kogu oma loetuga seostuva mõttevoo koondamist ühe ebamäärase häälitsuse taha]!

sõjailudused

Chris Krausi filmi "Polli päevikud" (2010) kangelanna on 14-aastane baltisaksa juurtega tüdruk Oda (Paula Beer), kes kolib vahetult enne I maailmasõja puhkemist Berliinist Eestisse isa mõisasse elama, ema kirst kaarikul. Teine protagonist on eestlasest mässaja (Tambet Tuisk), keda tüdruk professionaalkretiinist isa laboratooriumi pööningul varjama, põetama ja aitama hakkab. Kahe vahel tekib pingetega vürtsitatud usaldus, mis kulmineerub anarhisti põgenemiskatse ja [hingematvalt peadpööritavate sündmustega muidugi]...

"Poll" erineb teistest maailmasõjateemalistest (üks kõik kumma) filmidest (Eestis on need teemad filmis ja kirjanduses väga levinud minu meelest) oma ülivägeva groteskiesteetika poolest. Filmikeele eripära juhatab sisse kaunis lähivõte suure jooksiklase nõelaga läbitorkamisest; iseloomulik kaader oli meres hulpivast kahepäisest imikulaibast, mis nägi hullult ilus välja. Muidugi oli ka groteskita esteetikat - maastikukaadrid, meri, hobusalkade kappamine ülaltvaates läbi mõisa hoonestu, ilusad merre veetud toolidel tehtud perepildid stiilsetest maailmasõja-eelset moodi järgivatest inimestest. Pildid pööningul malet ja kostüümidraamat mängivast lapsest ja anarhistist. Mõisavaated. Mõis ise oli kuidagi kummaline - merre ehitatud hiiglaslik maja, mille kaks äärmist tiiba olid toestatud puulattidega justkui poolikud, samas esifassaad ilmsestasid rasked joonia sambad. Aga seda ägedam! (Triinu arvas, et äkki kahtlastel tugedel näiliselt kohe merre vajuv maja oli sümbol. Sõja, mõisa, maailma.)

Filmi vaadates taipasin korduvalt, et aiman ette, mis juhtuma hakkab. Näiteks kui lapsed leiavad merest kahepäise imikulaiba ja selle säilitamiseks napsutünni pistavad, siis ilmselgelt keegi joob hiljem sedasamust.

Ainsad veidrad kohad olid need,
1) kus tüdruk haaras laborist kaasa pudeli salapärast vedelikku, mille hiljem naps väitis olevat, ning anarhist jõi meeleldi, aga mis vedelik on sellises laboratooriumis formaliinis säilitatud ajude keskel? formaliin, kloroform või siiski kõigest piiritus?

2) kus Oda, muidu kinnine ja seltskonnas tagasihoidlik tüdruk julges mässaja ja isa õpetusi kokku sünteesides ühel vene sõdureid täis perepeol etendada loo kapitalistlikest, sotsialistlikest, liberaalidest ja Tsaari teenivatest mikroobidest, kes vaidlevad, kuidas maailmakorda jätkata.

Mulle väga meeldis "Polli päevikud". See oli ilus oma naturalismis ja karakterite äärmuslikus keerukuses. Ma pole nõus nende arvustustega, kes heidavad ette lõpu liigset venimist, mulle meeldis. Kuigi vaene anarhist.. noh, jah. Kui teile kurvad sõjafilmid ei meeldi, siis minge lihtsalt visuaali kaema. Kaunis!

kentauri diskursus

Räägime Triinuga ühest õppejõust, kelle loengus ta võib-olla käima hakkab. Järgnev dialoog tundub olevat iseloomulik näide millestki, aga ma pole päris kindel, millest.

(pean tõdema, et vaene kentauri kujund on viimasel ajal üleekspluateeritud (et mitte öelda tiine tähendustest), aga küllap ta mahutab palju. sugemed vanast heast poeemist.)

Piret ohoh .o

Piret hakkab sulle andma?

"Triinu" kui ma lähen sinna

"Triinu" see on filosoofia õppekavas muidu

Piret hmm .)

Piret kõlab põnevalt ja lõhnab järgmise kentaurimetafoori järele

"Triinu" :D kas tema on ka siis selline+

"Triinu" ?

Piret mitte nii brawny, aga tal on muid häid omadusi .D

"Triinu" :D:D

"Triinu" yum

Piret x)

Piret oleme diskursuse hästi omaks võtnud... kuidas üliõpilased õppejõude fetišeerivad

"Triinu" liikusid metatasandile?:D

Pire hehe .D

Piret kuidas ma semiootikuna saaksingi seda mitte teha

vaatan ja kammib

Tekst: Jaan Kaplinski

Kujundus: Rein Mägar

Avaldatud: 1980

Kiri: grotesk

Narratiiv: jänes eksib ära laboratooriumisse, kus üks teisi masinaid valmistav masin temast robotkoopia teeb, kes kehalt hiiglaslik robotloom, hingelt väike jänesepoiss. robotjänes läheb linna seiklema, paneb kinni liikluse ja hirmutab inimesi, aga kui ta loomaaeda satub, otsustab loomaaia töötaja ta karusselliks monteerida.

Žanr: lasteraamat või siis psühhotroopsete visuaalide kataloog. värvikontrastid, perspektiiv ja kompa tekitavad unenäolise üliintensiivse reaalsusenihke

justkui Mind Burrow kontsentraat paberkandjal

no acid .(

Otsingu tulemused sõnale idle (en)

inglise	eesti
acidlessness	happetus

viiendat päeva üksi, raamatutega

ärkasin taas varahommikul

need lumivalged puud oma kummituskumaga ajasid üles

kuulasin veidi luuletusi, kus kaplinski ütles et

pilvi on lohutav vaadata

nüüd võiks lugeda baudrillardi

või kirjutada esseed

või teha midagi muud

keeta kapsasuppi

olen iga päev natuke inimese häält kuulanud

aga rohkem enda peas kui sellest väljaspool

terra incognita

Umberto Eco "Roosi nimi" on semiootiline romaan tõepoolest, kuivõrd esmakursuslasel on tore lugeda autori vandeseltslaslikke silmapilgutusi, kui ta vihjab mõistetele, millest diskursuse tundjad võivad aru saada, nagu avatud tekst või tõlgendamise küsimus. Sama moodi aitab see mõista semiootika toredust ja kasulikkust. Võiks ka öelda, et hiliskeskaegse mungakloostri katakombides ja labürintides põimuvaid homoerootikaga vürtsitatud jumalikke intriige lahtipunuv detektiiviromaan. Samas jättis kajama vaid tühjuse maailmas, kus pole korda ega Jumalat. Kas kõik ongi lohutamatu entroopia, igavene ekslemine, juhuslikkuse suvalisus, kodutu kurbus? Raamatu viimastel lehekülgedel hakkab Tõde sõrmede vahelt liivana välja libisema. Mitte tõde loo kohta, vaid absoluutne ja universaalne tõde, kõik teadmised kaotavad väärtuse, sest korralagedas maailmas on igaüks asendatav ja kõik seosed tühised väljamõeldised.

Kas väljapääs on dogmade hülgamine, naermine tõe üle, talle näkku ja temaga koos, juhuslikkuse mõistmine, taltsutamine ja valitsemine? Oleks see kõik vaid nii keeruline?

lihtsalt tegutse

avastasin 80ndate funki metafoori võimalustest haaramisele ja eneseületusele:

How you gonna do it if you really don't want do dance

By standing on the wall?
Get your back up off the wall
tell me

'Cause I heard all the people sayin':
Get down on it
come on and
Get down on it - if you really want it
Get down on it - you gotta feel it
Get down on it - get down on it
get down on it
Come on and get down on it

Kool & The Gang - Get down on it

Piret and Frankie sitting on a tree, r-e-l-a-x-i-n-g

dekaadivahetuspidu kulges ühikast korterisse, korterist tänavatele, tänavatelt genkluppi ja tagasi ühikasse, muu seas meeste duširuumi luulet lugema.

genis muutus müra vaikuseks; kahekümnendad parem olgu meeletud nii minu kui maailma jaoks