apan

Täna, kui füüsikatunnis Müürilehte sirvisin, märkasin, et Eliisa ja Katrin vaatavad mind väga kavalate nägudega. Järelepärimise peale selgus, et nad koostavad parasjagu nimekirja meie klassikaaslaste saatusest. Mina pidavat saama suureks lavastajaks/kunstnikuks/kuulsuseks. Nii et alustan oma säravat teekonda füüsikas ajalehe lugemisega..

teen perfot

hõõgvein maitseb nagu pehme hedonism

hammasrattad on paigas!

hammasrattad on paigast ära.

naljakas

Person 1: "Who wants a moustache ride?"
Person 2: "I do; I want one."

ma ei saanud koomiksist aru ja siis vaatasin urban dictionaryst, et mis see tähendab ja... ehehhe.
(noh, selles mõttes, et ... Other persons in the room: "No, thanks, we're good."

cogito ergo EXPLODE

Suure lavastaja elu on päris raske.
Igasugune loo jutustamine tundub kuidagi ebavajalik ja üleliigne. Tundub, et võiks teha lihtsalt ruumi ja keha eksperimente, mida oleks huvitav vaadata, aga samas ei pruugi kooliteater seda -mõista-. Mine tea. Peame kuidagi laveerima tõe ja tsirkuse piiril.

Kool (41 tundi nädalas) on mõistuse ära vägistanud. Kool tundub olevat kohutav segaja, kuigi tegelikult mõistan küll, et ta on siiski vahendaja. Väga pealetükkiv vahendaja.

Dark Star on üks maailma lahedamaid filme. Õigemini filmiideesid, Platonile au andes.

Eeeee Eee Eeee

“ Moose had no friends that year. A lot of the time a moose would feel tired and lean against other moose. Only there wouldn’t be moose there and the moose would fall"

Tao Lin

steitment

John Baldessari.
mina ka.

monokroom

Tegin ükskord tautoloogilist konseptuaalkunsti nii, et ise ei teadnudki. Mingis informaatikatunnis 10. klassis.

hommikukokoko

Piret: Võiks olla siuke maailm, kus pole võimalik, et kõik läheb segamini.
Kristi: Võiks olla siuke maailm, et sa ei mõtle, et aw shiet mis ma eile tegin.

vikerkaarepoiss

Uskumatu poolnädal. Pidev organiseerimine, info töötlemine, juhendamine, liikumine, ümberlülitumine... Agh. ja see läheb veel edasi.

aga selle asemel, et teid praegu vaevata oma tõenäoliselt halvastisõnastatud argipäevadetailidega, kirjeldan hoopis stseeni, kuidas mu pooleaastane vend Uku tuppa siseneb.

Roomates. Lükkab ukse natuke lahti, piilub sisse. Vaatab mulle suurte silmadega otsa. Teeb suu uudishimulikult lahti. Jõllitab nunnult.

Roomab toas ringi. Leiab mu lahtisest kotist pika hariliku. Võtab kätte. Vinnab ennast mu tooli najale püsti. Hakkab jalgu õõtsutades mulle maniakaalse naeratusega otsa vaatama. Nunnu.

Teeb sama moodi iga kord, kui talle midagi ütlebn. Nunnu.

Oksendab mu koti peale. Ütlen "hõõõõõ". Vaatab rõõmsa näoga otsa. Õõtsutab jalgu. Imearmas.

Võtan ta kätte ja viin ema tuppa, samal ajal kui ta mulle endiselt oma beebinaeratusega otsa vaatab ja jalgu siputab.

eilsest tallinnatripist, tänasest lavastajadebüüdist ja üldse kõigest muust kunagi hiljem.

Uku on tagasi.