Saturday, October 31, 2009
Wednesday, October 28, 2009
vanaisale meeldis
Maale tuli uus kass. Ise tuli ja ära ei lähe. Egiptuse kass, roheliste silmade ja tuhakarva pehmus. Kui pai teha, on ka selline tunne, nagu teeks tuhale pai.
Sunday, October 18, 2009
raske on olla null koma viis
Uku (0,5) : (upitab ennast diivani najale püsti) öäää.... õõghhh... ögg...
Kristi (18) : No, Uku, kas sa ei jõua enam..?
Oliver (4,5) : (lõikab omaette toa teises otsas pappi tükkideks) Ei jõua vist jah enam.
Kristi (18) : No, Uku, kas sa ei jõua enam..?
Oliver (4,5) : (lõikab omaette toa teises otsas pappi tükkideks) Ei jõua vist jah enam.
ilu ja kurbus
Sain just Karl Ristikivi "Hingede öö" läbi.
mulle väga meeldis see raamat. ma ei oskagi öelda, miks. võib-olla tundus kuidagi sõbralikult sürrealistlik? kuigi ma tean, et ristikivi oli kurb põgenik ja ka see raamat on kirjutatud kurvast põgenikust, siis oli mul millegipärast seda hästi hea tunne lugeda, nagu lesiks soojas vannis. lugesin hästi aeglaselt, kuna sündmuste kerge seosetuse, unenäolisuse ja sügavuse tõttu oli raske jälgida.
lõpp oli ka ilus. ja on tõenäoline, et ma ei saanud kõigest piisavalt põhjalikult aru, aga sellegipoolest tundub see raamat mulle sõbralik ja hea.
Tundus, et autor võtab teemakäsitlust (põgeniku ennast analüüsivat seletuskirja) kuidagi vabalt, kuigi see oli ilmselt üks tema kõige sügavam sõlm ja probleem. Võib-olla on see, et nii arvata julgen, hea illustratsioon sellele, et ma raamatust aru ei saanud. A võib-olla oli ristikivi päris okei tüüp. (selles mõttes, et oskas kõrvalt näha oma probleemianalüüsi, mitte selle ikkes vaevelda)
Aga üks näide:
"Ta ulatas Stanleyle mu mantli, kaabu ja käekella, nagu ei oleks tal enam võimalik neid mulle otse üle anda." Stanley avas uuesti lifti ukse.
'Oleksime need peaaegu unustanud,' ütles ta veidi süütundlikult.
'Mis oleksid lugejad selle kohta öelnud!' mõtlesin ma ehmatusega."
Täiuslik nali! Kirjaniku ninanips (hihi) lugejale, et ärge arvake siin midagi, et ma aru ei saa, et see on ainult lugu ja mitte tegelikkus. Näitlejad saavad laval ka aru, et nad on näitlejad ja mitte Faustid. Tekkis tahtmine need kaks viimast rida vastiku raamatusodijana klambriga kokku tõmmata ja kõrvale lihtsalt HAHA kirjutada.
kokkuvõttes jäi mul selline tunne, et olen lugejana sõbralik ja heatahtlik, ent intelligentsipuudega inimene, kes naeratab juhmilt vastu oma näiliselt rõõmsameelsele õpetajale, tegelikult mõistmata tema sisemist kurbust.
mulle väga meeldis see raamat. ma ei oskagi öelda, miks. võib-olla tundus kuidagi sõbralikult sürrealistlik? kuigi ma tean, et ristikivi oli kurb põgenik ja ka see raamat on kirjutatud kurvast põgenikust, siis oli mul millegipärast seda hästi hea tunne lugeda, nagu lesiks soojas vannis. lugesin hästi aeglaselt, kuna sündmuste kerge seosetuse, unenäolisuse ja sügavuse tõttu oli raske jälgida.
lõpp oli ka ilus. ja on tõenäoline, et ma ei saanud kõigest piisavalt põhjalikult aru, aga sellegipoolest tundub see raamat mulle sõbralik ja hea.
Tundus, et autor võtab teemakäsitlust (põgeniku ennast analüüsivat seletuskirja) kuidagi vabalt, kuigi see oli ilmselt üks tema kõige sügavam sõlm ja probleem. Võib-olla on see, et nii arvata julgen, hea illustratsioon sellele, et ma raamatust aru ei saanud. A võib-olla oli ristikivi päris okei tüüp. (selles mõttes, et oskas kõrvalt näha oma probleemianalüüsi, mitte selle ikkes vaevelda)
Aga üks näide:
"Ta ulatas Stanleyle mu mantli, kaabu ja käekella, nagu ei oleks tal enam võimalik neid mulle otse üle anda." Stanley avas uuesti lifti ukse.
'Oleksime need peaaegu unustanud,' ütles ta veidi süütundlikult.
'Mis oleksid lugejad selle kohta öelnud!' mõtlesin ma ehmatusega."
Täiuslik nali! Kirjaniku ninanips (hihi) lugejale, et ärge arvake siin midagi, et ma aru ei saa, et see on ainult lugu ja mitte tegelikkus. Näitlejad saavad laval ka aru, et nad on näitlejad ja mitte Faustid. Tekkis tahtmine need kaks viimast rida vastiku raamatusodijana klambriga kokku tõmmata ja kõrvale lihtsalt HAHA kirjutada.
kokkuvõttes jäi mul selline tunne, et olen lugejana sõbralik ja heatahtlik, ent intelligentsipuudega inimene, kes naeratab juhmilt vastu oma näiliselt rõõmsameelsele õpetajale, tegelikult mõistmata tema sisemist kurbust.
Friday, October 16, 2009
wanna-be-victoria-beckham-bob
Selle paari tunniga, mis minul, Triinul, Kristil ja Anastasial arvestuse ja mingi järgmise kohustuse vahele jäid, otsustasime ette võtta midagi loovat. Läksime kooli pööningule kunstiklassi, kus tegime Anastasiaga tunniajase etüüdi "Juuksur", mina mängisin juukseid ja Anastasia juuksurit. Etüüdi jäi mälestama installatsioon "Juuksuritool" - maas oli suur pruunikas paber, mille peal mahalõigatud punased juuksed, mille peal tool, kus ma istunud olin, mille peal Triinu pliiatsijoonistus torsost ("Boobs"). Sildike installatsiooni ees ütles peale vajaliku nimeinfo veel, et näitus kestab kolmapäevani. Eks näis.
Thursday, October 15, 2009
9.30. fragile
Iga kord, kui ma kõnnin HTG-s mööda füüsikakoridori ja näen läbi klaaslae Jaani kiriku torni, tuleb mulle see luuletus meelde:
need ärkamised on kurvad ja ilusad
kirik akna taga
kolm kumedat kellaheli
ja siis ainult vihmasabin
alasti tõusta voodist
-las vastasmaja rõõmustab-
tõmmata aken lahti
ja alles siis tunda
milline absurd
on olla jumalata laps
Pühavaimu kiriku vastas
need ärkamised on kurvad ja ilusad
kirik akna taga
kolm kumedat kellaheli
ja siis ainult vihmasabin
alasti tõusta voodist
-las vastasmaja rõõmustab-
tõmmata aken lahti
ja alles siis tunda
milline absurd
on olla jumalata laps
Pühavaimu kiriku vastas
Monday, October 12, 2009
kohta mind tänavatel
Täna oli täiesti hämmastav päev. Algas sellega, et jalutasin läbi linna kooli, lillad kummikud jalas (seda sa ei oodanud, mis, lomp!) ja vihmavari kui sõjakilp peakohal. Tuul tungis vägisi kopsudesse, tekitades mingi seletamatu eufooriatunde, nii et ma hakkasin ennast kummaliselt rõõmsalt tundma.
Hiljem, kehalise tunni ajal sadas taevast alla endiselt märga valget ei-tea-mida ja tänu sellele saime kogu pundiga vabastuse pikamaajooksust! See on iga-aastane sügisene hirm olnud. Aga nüüd! Eriti veel kuna meile on kehalise ja üldse kogu tunniplaaniga pidevalt keeratud (noh, vinti peale keeratud muidugi). See tekitas seal külma ja märja käes palliviskeid sooritades veel erilise ja ennenägematu peomeeleolu. Imeilus.
Pärast kehalist... otsustasime viiekesi Zalakohast läbi jalutada ja natuke (nii 4cl) turgutuseks hinge alla panna... et matemaatikatunniks soe hakkaks.
Hiljem, kehalise tunni ajal sadas taevast alla endiselt märga valget ei-tea-mida ja tänu sellele saime kogu pundiga vabastuse pikamaajooksust! See on iga-aastane sügisene hirm olnud. Aga nüüd! Eriti veel kuna meile on kehalise ja üldse kogu tunniplaaniga pidevalt keeratud (noh, vinti peale keeratud muidugi). See tekitas seal külma ja märja käes palliviskeid sooritades veel erilise ja ennenägematu peomeeleolu. Imeilus.
Pärast kehalist... otsustasime viiekesi Zalakohast läbi jalutada ja natuke (nii 4cl) turgutuseks hinge alla panna... et matemaatikatunniks soe hakkaks.
Sunday, October 11, 2009
Saturday, October 10, 2009
Wednesday, October 7, 2009
Thursday, October 1, 2009
eile oli lahe
Subscribe to:
Posts (Atom)