Sunday, July 20, 2008

monoprogressiv

ja kui maailma parima koha lahkumispeol kell 4 hommikul uksest taas välja astusime, tabas meid post-apokalüptiline äratundmine - kahvatusinine valgus, kummaline maastik väikeste eikusagilt tekkinud küngastega tühjade plekkpurkide või äravajunud inimeste näol, justkui ainult meie ja see pidu oleksid elanud üle maailmalõpu.

1 comment:

Virve said...

oled minu parim sõnaseadja