kui ma täna pärast ajaloo arvestust koos Kaarliga koolist kaugemale jalutasin, mainisin talle, et hüppan parasjagu vette tundmatus kohas iseloomu kasvatama. ta vastas, et tegevuskunst tundub talle üsna hirmutav oma šokiteraapia ja veidrate väljunditega. nõustusime, et ükskõik mis, aga laval peab hea välja nägema. lisan veel, et kasvõi groteskne, kuid mingi esteetika peab olema, et mitte tülgastust tekitada. sest koledad asjad unustavad inimesed ära. vaieldav, ma tean.
igaljuhul kui kohale jõudsin, oli suures valges ruumis 3 inimest, 2 neist pesi põrandat. üks tuli juurde. pärast puusa- ja muude kehaosade ringe sain teada, et ma pole märganud üht tegevuskunsti külge. nimelt see võib olla ka minimalistlik, mida keegi tähele ei pane. näiteks kui sa kõnnid kaubamajas sihitult ringi ja jälgid inimesi, siis sa oled lihtsalt üks inimene, kel pole midagi teha ja kes jälgib inimesi. aga kui suurem grupp kõnnib ringi ja jääb argipäevasele silmale märkamatuks, aga kes ise jälgib kõike, paneb mustreid tähele ning täidab missiooni, siis see on juba minimalistlik performance. mulle meeldib selline mõte.
kummaline, mustrid on hakanud tekkima juba varem inimestes.
pärast seda üsna vaikset sessiooni sain ühe sotsiaalkokkupõrke osaliseks - Kirss, Kristi ja Heinrich (ja Margus Vaher!) korraga samas bussis, aaah.
Margust Vaherist btw niipalju, et oleks päris lahe, kui ta mu ära tunneks. Me mängisime kunagi Illegaardis samal õhtul, olin üks tema tudengibändi soojenduskitarridest .P kui keegi tahab muga indie credit'it võrrelda, siis > nägin MV-it laval ammu enne seda, kui teie telekaekraanidelt ^_^ mängisin MV-iga samal laval ammu enne seda kui.... Luisa Värk?
ma tõesti tahan enda tuba.
No comments:
Post a Comment