Kirjutasin hiljuti Tartu Postimehesse Die Jungi näitusest Y-s ja monumentaalis. Olen küll praegu, tervelt nädal aega hiljem nõus sellega, mida seal avaldasin, aga taipasin, et põhiasi jäi ütlemata. [link]
Ma ei tea, kas artiklist jääb mulje, et kiidan seda näitust. St järgmist maaliosakonna "maali/dekonstruktsiooni" näitust. Tegelikult (ja sellest sain alles hiljem aru) on selle näitusega noored kunstnikud astunud ühte kunsti kõige sügavamsse ämbrisse.
Kõige ebahuvitavam kunst on see, mis pole muu kui kunstniku egotripp. Mis tegeleb ainult kunstniku enese isiku eksponeerimisega, suhestamata seda kuidagi analüütilisemalt kultuurikonteksti, enesest väljapoole vaatamata.
Minu meelest on Die Jungi liikmed isikutena toredad, kuigi ma ei tea, kui hästi nad taluvad kriitikat oma töö suhtes, aga kuidagi peab selle ju ära tegema ja lõpuks aitab ausus ja otsekohesus meid kõiki rohkem kui keerutamine.
Die Jungi näitus fetišeerib rühmitust ennast ja eelkõige JWG-d. (Saksa Rahvavabariigi teema, millele nad pressiteates viitavad, ei ole adekvaatne kultuuridialoog, vaid kostüümipidu.) Kõik, mis näitusesaalides toimub, on enesesse armunud JWG ülistamine, mille päästab kunsti pähe välja see, et seal on head maalid. Sketšid, sodipaberid, kõik, mis Y galerii keskruumi seintel on, on lihtsalt puhastamata egotripp.
Selles mõttes on kõige täpsem töö, mis neil üleval on, foto peale sirgeldatud tekst "I have a sixpack and nothing to do".
See jutt siin on ühe kunstniku ja kunstikogeja konstruktiivne tähelepanek teistele kunstnikele ja kunstikogejatele. Maailm on huvitav. Me ise oleme ka huvitavad, aga maailm on rohkemate muutujate tõttu keerulisem süsteem kui üks inimene ja seetõttu palju huvitavam. Meie enese kehast ja mõtetest huvitavam on see, kuidas meie keha ja mõtted maailmakeha ja mõtetega reageerivad, kuidas suhestuvad, mis kahe kokkupuutel sünnib.
Pehmeks minnes võib öelda, et noore rühmituse esimene näitus võib enesekehtestamiseks iseendast kõnelda, aga see väide õigustab end ainult siis, kui Die Jung ennastimetlevalt loorberitele passima ei jää, vaid liigub siit edasi.
Ma arvan küll, et Die Jungil on potentsiaali, sest nad on osavad ja targad ja neil on äge bändinimi. Aga rääkigem nüüd ideedest, mitte inimestest.
