Nägin unes, et küsisin emalt, mida peale hakata imepisikeseks moondatud ajakirjanikuga, kes piimapakki peidetud oli. Kas tema väljalaskmine on turvaline, äkki tal on relv? Äkki ta polegi enam elus? Meil emaga mõlemal olid pikad juuksed ja pikad nõiakleidid seljas; olime hämaras kitsas maamajas. Ema ei osanud midagi arvata. Tegin väikse piimapaki otsast lahti ja nägin tollipikkust mundris mehelaipa piimas hulpimas. Kas võtta ta välja või lasta koos pakiga vetsupotist alla? Äkki muutub ta kokkupuutel õhu või veega tagasi suureks ja mida siis laibaga peale hakata? Ema oli vahepeal kööki kadunud, kasutasin piimapakki taskulambina, et temani jõuda, pimeduses kiiskavate silmadega kassi ja koera ees panin ukse kinni, sest mitte kedagi ei saanud usaldada, küsisin emalt, et miks ta juba peidikus ei ole, ja ronisime kahekesi sahvrisuurusesse seestpoolt lukku käivasse pimedasse ruumi, piimapakk jäi teisele poole.
Ärgates tekkis järellainena pähe unesegane mõte, et kui ma avastaksin äkitselt oma majast võõrvõimu sissetungijad, kas teeksleksin kurttumma, kelle silmis tühjus ja pilk ei fokusseeri, kelle peas ei paista olevat ühtegi mõtet ja ohutunnet ei taju, et mult info väljapressimine võimatu tunduks.
