Käisime Anuga Põhus Nature Theater of Oklahoma tükki Life and Times: Episode I vaatamas.
see oli täielik kestvusproov. lavastuse narratiiv oli üks telefonikõne, kus vana naine jutustab oma elulugu esimestest mälestustest umbes kolmanda klassini. kõik kõnekeelsed but-um'id olid rõhutatult sees, yeah so like... anyway'dest rääkimata. liikumine koosnes korduvatest kujunditest, aeg-ajalt vürtsitet kollaste rõngaste või punaste pallidega. seega - kogu visuaalne informatsioon, mida etendus lahti rullis, oli ülinapp, teise vaatuse ajaks oli publik juba kõike näinud. lugu iseenesest oli armas, aga kokkuvõttes mitte olulisem kui mõnest muust suvalisest allikast saadud lapsepõlvekirjeldus.
publiku kestvusproov. kes peab vastu? palavus, lavalt tulev peaaegu-publikumõnitamine, teise vaatuse alguseks olid kaks tooli minust mõlemal pool tühjad. esimese vaatuse lõpus hakkas trupp järjest aplause saama, aga mulle tundus, et see oli sellepärast, et publik arvas iga nalja lõpus, et nüüd on ometi vaheaeg.
NTO'd peetakse üheks parimaks kaasaegseks teatriks. lugesin hiljem üht intervjuud lavastajatandemiga, mis kirjeldas küll üsna põnevalt nende eesmärki teatris - leida teatri kese, vähendada teatri elemente miinimumini ja vaadata, kas teater on veel alles. tuttav, mis, piret?
mulle meeldis küll see lavastus, iseenesest, aga see toimus kuidagi nii pingelises kontekstis, sest tegelikult oli kogu see tallinnas-käik kestvusproov, kingad hõõrusid, õhk lõõmas.
võimalik, et teatri kese on tegutsemiskokkulepe ja kõik muu võib ümbert kaotada.
öösel õismäel Laaride residentsis tühjas toas lage vaadates kuulasin naaberkorteritest tulevaid eluhääli. kuigi korteris olime ainult mina ja Anu, seal toas olin ainult mina, ei tekkinud hetkekski üksi olemise tunnet, seinas kumisesid häältest. aknast kostis linnulaulu.
