kazimir

mu lemmikkunstižanr on suprematism fuck yeah. See on täiuslik, sest see on puhas ideekunst. idee täielikust abstraktsioonist - valge ruut valgel taustal. ülim minimalism.

kõiksuse mõistmine

pole kellegi jaoks

Jaan Kaplinski

kui hää on mõelda, et kõik see ilu pole kellegi jaoks

ja ei tähenda midagi

päev-päevalt on kõik lihtsalt sinisem ja vaiksem

poolunes sa ei tea äkki, kas seisad uksel või aknal

kas see, kes kuskil tasa koputab,

ootab välja- või sisselaskmist

ja kas kõik varjud pole vaid üksainus suur vari,

mis ei kao kunagi kuskile

ja muusika vaid ümberpööratud vaikus,

maailm, milles me elame,

üksainus tumm tuksuv kristall

üks kasutu, ent vajalik

Vaatasin eile prantsuse märulit (haha) "Banlieue 13 Ultimatum". täiega äge oli, vaatamata ploti nõrkusele ja dialoogi väga ebastabiilsele paiknemisele tugevus-nõrkusskaalal.

See on 2009. aasta järg 2004. aasta filmile "Banlieue 13", mis oli oluliselt kõvem film. mõlemas on olemas parkour ja kahevõitlus, ehk coolid põgenemis- ja kaklustseenid, eriti badassid igast olukorrast ja 20 mehe vastu võidelda suutvad kangelased ja üleüldse see realistliku fantastika kohustuslik karakerijaotus. esimeses filmis oli plot lihtsalt veidi usutavam.

sisu oli selline, et 21. sajandi teise dekaadi keskpaiku on ühes Prantsusmaa linnas üks piirkond nii getostunud, et ta on peaaegu riigi kontrolli alt väljas, seal valitsevad urbanistlikud hõimud, mustad, moslemid, hindud jne, kõik on linnaslummidesse kogunenud. alguskaadrite operaatoritöö teeb selle vaatajale väga lahedalt selgeks, lendab läbi mingite religioosselt ülieristunud maastike. paraku tahavad kurjad ärihaid selle piirkonna asemel eriti suurt maja ehitada, sest see tooks hullult kasumit, aga kuivõrd nad on nii kurjad, siis käivitavad nad vägeva salaplaani, mis hõlmab nii Prantsusmaa presidenti, tema militaarvägesid kui mingit 8 laskeraketti vms ja lavastavad B13-s mässu ja politseile vastuhaku, niiet piirkond läheb pöördesse, kõik tuleb evakueerida ja presidenti veenda, et kõige parem on see koht lihtsalt õhku lasta. Aga! B13 tüübid koopereeruvad (kahe põhitüübi juhtimisel, Letto ja Damien, kes on samaväärselt osavad nii parkouris kui kahevõitluses, ohhoo), niiet filmi lõppu jääb eriti badass stseen, kuidas subkultuursed oma maa eest võitlejad valevõimule ära teevad.

kõige lõpus peab hea president tänukõne, mis tundus kuidagi eriti veider, aitäh, ma poleks seda uskunud, te olete meie rahva kangelased. President oli muidu üsna lahe tüüp, seisis prantsuse rahva ja vabaduse, võrdsuse ja vendluse eest. pidas moraalikõnesid aega-ajalt.

B13 lastakse siiski õhku, sest selle elanike presidendi kabinetti kogunenud esindajad otsustavad, et tahavad ilusat linnaosa, päris linnaosa. väga armas. kokkuvõttes seisis film vist pereväärtuste eest?

eriti kummalised või nõrgad kohad:

damien mängis ööklubis striptiisitari. kusjuures nii osavalt, et kui ta tantsusaali, ohtlikku tsooni läks, muundus ta kogu keha naiseks, aga kui ta ohutus ruumis koos oma relvaga oli ja inimesi maha lasi või kinni sidus, oli ta lihtalt meigitud mees.

Damieni naine tegeles põhiliselt magamisega. filmis on 2 stseeni, kus teda näidatakse, ühes ta on voodis alasti ja ütleb, et on juba 8 tundi maganud, seksime. teises ärkab ta mehe kõrval üles, kes üritab üles tõusta ning naeratab leebelt viimase soovituse peale edasi magada, kuni mees -kinno läheb-. ??

seal oli üks Aasia tsikk, Tao, kes oli muidu väga lahe, aga kahju, et ta tegelikult kakelda ei osanud. tegelikult oskas ainult spagaati teha .-.

Letto, kes on master of parkour, põgenes üle kõrghoonete katuste hüpates gaasimaskides sõdurite eest, kes ei julgenud nii kaugele hüpata, niiet jooksid need 30 korrust trepist iga kord, kuid - jõudsid täpselt õigel hetkel olla õiges kohas, et Lettole järele jõuda.

aa, ja siis see tekst. Luc Besson on autor. mõned kohad olid päris head, näiteks presidendi monoloogid, aga "Üks meist sureb. ja see oled sina." mis? .D "i came here to kick ass and chew bubblegum and i'm all out of bubblegum" oleks võinud siis juba olla. või mingi usumääratluse arupärimine keset kuulide eest põgenemist. nojah.

plot ei olnud usutav, kuna paljud konfliktid lahendati liiga kergelt. näiteks kulminatsioon, kui mässajad presidendi ruumi tungisid ja lihtsalt kurja äripealiku oimetuks lõid ja vaiba sisse keerasid ja siis kohe oligi kõik korras.

samas olid mõned ideed lahedad. väikesed maailmad ühes linnajaos. kuidas uus kultuur kasvab vana peale. kui oleksin semiootikat õppinud, siis võiks veel pseudoseoseid luua.

ühesõnaga äge film oli. umbes nagu burks või poola hotdog.

füüsikaõpetaja sügavusmõõde

Siim Oks püüdis meile selgitada luule väärtust. õpilased käisid tahvli ees luuletusi ette lugemas ja siim oks selgitas. signe kirjutas tahvli peale mingi korduvate ridadega luuletuse, aga ta ei viitsinud kõike uuesti kirjutada ja pani lihtsalt korduste arvu rea taha. oks oli väga nördinud, et signe luule sügavusest midagi aru ei saa, viimane solvus ja lahkus klassist. mul oli taas mingi nihilistlik näkkusülitamine, aga oks ei tahtnud seda kuulda, kuigi olin veendunud, et keegi seal klassis ei tea luulest nii palju kui mina. liis luges lääget romantikat, raigo reinhold kasutas mu vana silmalainerit pastakana. mõtlesin, et kas olen ahne. lagi oli klaasist ja tähistaevas paistis läbi. selline uni.

milleks sulle karvad peas

OTSIME NOORMEHI, KES ON VALMIS OMA JUUKSED MAHA LÕIKAMA! (SIILISOENG)

SELLEGA TOETAD TEATRITEHASE UUSLAVASTUST “NARKISSOS”!

KUNA MEIL ON SEDA PROTSESSI FILMILINDILE VAJA SAADA, SIIS:

KOHTUME R: 15.05

KL 15 TEATRITEHASE KELDRIS

(Lutsu raamatukogu juures, üle tee lausest MITTE MISKI POLE TÄHTSAM KUI

SEE LAUSE juures)

REGISTREERI:

mildred@kultuur.edu.ee

või tel. 5025347

(ei, ma pole sellega rohkem seotud kui kutse levitamine)

lapsemõtted

huvitav, kas kunagi rändavad väljaspool Maad kosmosearheoloogid, kes otsivad vanu satelliite ja muid inimese loodud uurimis- ja salvestusmasinaid erinevatelt orbiitidelt, et koguda nende mäludest igivanu pilte või muud kraami. võib-olla postapokalüptilises maailmas oleks nii mõndagi leida ilma uurinud satelliitidelt või neilt, mis google mapsile pilte teevad.

muuseas nägin täna öösel täiesti klassikalist ulmeunenägu. minu toas oli üks avastamata uks (tuba nägi tegelikult teistsugune välja). meil oli omajagu sõpru külas ja Roland küsis, et kuhu see viib. tegi ukse lahti. tuli välja, et asume lendavas toas või teise dimensiooni äärel, mille suhtes meie dimensioon lendas. mõnda aega julgesime uksest ainult välja piiluda. seal oli vahepeal mingi suur inimesi täis koosolekuruum, vahepeal ladu või meri. sealpoolsed inimesed ei pannud meid tähele. mida aeg edasi, seda julgemaks läksime, ja lõpuks julgesime triinuga sinna sisse minna. luusisime ringi lihtsalt. see uks oli väga pikka aega minu toas huvitav fenomen. rääkisin koolis tuttavatele niisama, et teate, kolisin just ära ja leidsin oma toast ühe ukse... nagu oleks lihtsalt mingi huvitava asja leidnud. hiljem hakkasid juba teispoolsed inimesed meid märkama, nad olid väga sõbralikud. uni lõppes suure kahe dimensiooni ühispeoga, täieliku festivaliga. sealpoolsed inimesed toitusid tervislikult (porganditest) ja olid väga karnevalistiilis peo maiad.