teater halva ilma ja hea tujuga

Kooliteatrite festivali Tartu voor. minu tänane päev. vägev .D
hommikult jalutasin mööda tartu kesklinna sombuseid tänavaid ja otsisin kohta, kust saada kuut müürilehte, kuna meil oli neid etenduses vaja. mul oli hea tuju. y-galerii - pühapäeval suletud. ülikooli kohvik. uks oli lahti, aga seal oli küll kõike rohkem, voldikuid ja lehekesi, aga mitte vajalikku. küsisin ühe tädi käest ka, ta ei teadnud. treffneril polnud isegi uksekella, et oleksin saanud valvurilt kutsikasilmadega korraks koolikülastusprivileegi paluda ning need neetud kappiununenud lehed sealt kätte saada. jalutasin sadamateatrisse, õnneks 5 vanemat ja kapsamat müürilehte ning üks märkide ja masinate seitung kotis. seal kogunesime lõpuks ruumi G1, kus riided selga ja näod pähe ajasime ning siis lavale. ei mingit ekstaasi, esinemishirmu, üleüldse mingit ülevoolavat emotsiooni. alo kartis natuke. mina chillisin ja ei mõelnud üle. me esinesime teisena, mistõttu ma esimest etendust ei näinud, kuid lägastasime lava ketšupi, jahu ja litritega kohe eos ära. kui esinemine, mis ei läinud üldse halvasti, aga teistes vist rohkem tundeid tekitas, läbi sai, siis kohtusin kelli ja triinuga, vaatasime üheskoos üht kohutavalt halba etendust. ärge mängige laval tibisid!! pole mitte kuidagi võimalik, et see hästi välja tuleb, pealegi ei huvita see üleüldse mitte kedagi saalis, sest kõik on sellest juba välja kasvanud. õnneks oli seal üks tüüp, kes tuli doktor noormanni lauluga sisse ja flirtis natuke publikuga ja nägi hea välja, aga kohe, kui ta rääkima hakkas, siis oli kõik rikutud.

kodustasin sadamateatri täiega ära. hommikul olime üleval näitlejateruumis, et riideid vahetada ja nii, hiljem jätsin oma läbimärjad ketsid sinna kuivama ja keerasin radika põhja. kunagi pika lõunapausi ajal chillisime sealsamas ruumis kelli, rolandi ja triinuga, sest meil polnud mujal olla. vestlesime kooliteatri vigadest ja täiuslikust etendusest*. kunagi vajusid sinna htg kümnendikud sisse ja hakkasid ka riidesse panema, aga ma loodan, et me ei seganud neid. chill oli seal ruumis. kolmas kodustamiselement oli see, et nii casualilt nuudleid seal süüa saime .D see käis nii, et hankisime ühest viimasest veel lahtiolevast poest kolm pakki kiirnuudleid viimase raha eest, purustasime need plastmasskarpi, kus olid varem sees olnud prozaci-xanaximuffinid**, palusin puhvetimüüjal vett keeta ning meile kolme kahvlit laenata ja sõime autasustamise ajal mõnusalt kolmekesi triinu ja kirsiga rõdul väiksest ühispajakesest nuudleid ^_^
kui päev õhtusse jõudis, oli meeleolu ülihea yeahhh

________________________________________________
* minu ja rolandi väljamõeldud täiuslik etendus: sügavamõtteline ja minimalistlik
tuleme kahekesi lavale. vaatame teineteisele pingsalt otsa. blackout. punane valgus. see psychost tuntud pinev tn-tn-tn-tn muusika. vaatame endiselt teineteisele pingsalt otsa. blackout. uks, mis viib laval õue, tehakse lahti, see on ainus valgusallikas. lavatoss täidab saali! taaskord pinev muusika, vaatame ikka veel teineteisele sügavamõtteliselt ent pingsalt otsa. blackout. kõik.
** etenduses oli koht, kus hullumaja arstid jooksevad helge ja õnneliku muusika saatel lavale ja hakkavad hulludele antidepressante ja muud kraami jagama, muffinite ja litrite näol. (õnne! õnne! prozacit! xanaxit!)

võitnud etendused olid head. goblini ja mariti lavastused, viimane oli täiesti kõrgemale tõusnud kooliteaterlikust tasemest. goblinil oli irooniline teostus, ta pani nö näitlejate tõlgid lavale, kes ütlesid, mida näitlejad tegelikult öelda tahtsid. see oli iseenesest hea mõte. mõned oli veel head, nt peebu lavastus, mis oli täiesti tervik, seal ei olnud mingit ülepakkumist või mingeid puudujääke, teksti kvaliteedist rääkimata. ( ma ei hakka praegu nendesse etendustesse süvenema, see siin on juba piisavalt pikk, ma tean küll, et tn üle poole sinust, lugeja, ei mõista, millest ma räägin, aga siinkohal teen tõepoolest aja ja energia kokkuhoiu huvides ühe infovaeguse)

kolm punkti, mida amatöörteater võiks jälgida, et mitte oma etendust... perse keerata:
1. ära mängi laval näitlejat. kodusta oma roll, ära mine lavale mõttega, et sa oled sügavamõtteline kunstnik, kelle ilmekas hääl, väljapeetud diktsioon ja hästivalitud repliigid publikut köidavad; süvene rolli, mitte sõnadesse.
2. lähtu kostüümides minimalismist, juhul, kui sul tõepoolest pole mingit ülirealistlikku või päris riietust, nt kanna korralikku ülikonda, mitte kokkulapitud narrirõivaid. butafooria kooliteatrilaval ei näe hea välja. ja laval peab hea välja nägema.
3. hoidu sarkasmist. pahurad ja solvuvad tüübid on ka üsna tüütud. muidugi karakter karakteriks, aga kui seda saab vältida, siis integreeri mingeid huvitavamaid emotsioone... vms. mind on lihtsalt ära tüüdanud need nõmedad iroonitsevad tšikid kooliteatrites. ghh.

nii, pahandamine sai läbi, pedagoog (teatrikriitik >___<) lahkus majast. dudap

meie kristjaniga oli kogu aeg väga soe ja chill ja casual läbisaamine. ta oli hästi tubli, osales kolmes etenduses hommikust õhtuni ja pärast lõunapausi mängis laval kitarri niisama, rahva rõõmuks .D kallistasime teda ka vahepeal.
päris lõpus oli hullult lahe õhkkond, nagu alati. kõik olid õnnelikud, treffneristid võitsid, kõik oli väga lahe. ühesõnaga.... tartu on lahe ja treffner ja minu sõbrad on ka lahedad ^_^

oh noez

eile õhtul kogunesime salaja supilinna, et pidada üht salapidu. nimelt Merikese üllatuspidu, kuhu küll kõik tema külalised enne teda jõudsid, kuna sünnipäevalaps jõudis koju arvatust 3 tundi hiljem ning selle aja jooksul kõnedele ei vastanud ega üleüldse mingit elumärki ei näidanud. hiljem tuli välja, et ta oli täiesti juhuslike sündmusteahela käigus kinno kadunud, nii et keegi seda ei teadnud. aga vähemalt oli tore, isegi enne kui ta lõpuks saabus ja esimesest šokist üle sai.

poeet ei ela siin

mõtlesin välja täiusliku 18-aastase tüdruku halvasti kirjutatud luuletuse:

istun köögikapil
hommikuvõileib ühes käes
kunstiajaloo õpik teises
ja mõtlen et
kuradi perse

seda võib varieerida ka

üldiselt on mul tunne, et see blog on mingitel põhjustel palju igavam kui varem, aga blörghhrgh

eile oli laupäev ja see oli päris lahe

teatritehase prfrmncwrkshp Juhan Ulfsakiga oli päris lahe. hommikul kirjutasime välja kokku 11 punkti, mis meile teatri juures närvidele käib, näiteks põhjendamatus, liigpüüdlik naljategemine, mõttetu alastus jms. pärastlõunal tegime nende kõikide põhjal etenduse .D mis pidi järelikult tulema kohutavalt halb, aga tantsuwrkshpist tulnud publikule meeldis. vahepeal suitsu- ja niisama pausid.
õhtul sõin oliveri sünnipäevakooki.

hmm, reedel oli helena pool pidu. vanaklassipidu .D triinuga aliase mängimine oli natuke feil, selles mõttes, et
t: peenis, ainult et bioloogiatunnis
p: ???
t: selline kollane ja..
p: banaan!

hiljem oli sarnase temaatikaga kirjeldusi, aga neist siin rääkida oleks kuidagi piinlik.
millegipärast kujunesid kirjelduste default answer'iteks "PEENIS!", "SEBRA!" ja "MESI!"
hiljem tehti veidraid pilte ka, aga neist siin rääkida oleks kuidagi piinlik .D

kuldsõlg

Sattusin taaskord natuke ootamatult Tallinnasse. Seekord kutsus mind pealinna Anna-Maria, seoses oma EKA ehtekunsti arvestustega, mille tulemusena seisin kolmapäeva keskpäeval (pärast üksinda Tallinnasse hääletamist) keset kunstiakadeemia hämarat keldriruumi, kael ja rinnaesine kuldpaberiga kaetud, mu peale paistmas grafoprojektori valgus. Projektor oli kaetud teepuruga, kuhu AM kuldsõlekirja joonistas ja see kriipshaaval minu peal kuldselt särama lõi ning selja taha mustrivarju tekitas.

körper

Vaatasin eile "Eraserheadi" (1977). David Lynchi sürrealistlik õudusfilm. See räägib mingist tüübist ja... ee... mingitest inimestest ja nende masendavast elust räpases ja kohutavas ja veidras maailmas. mingeid seoseid eriti ei ole, st filmisisesed on, aga... ee, nojah. selline öine ebameeldivus.
potitaimed olid lahedad, mullakuhilad ilma potita, aga lapsed ei.

teisel pool surnud jänest

sattusin üsna spontaanselt täna õhtul tallinnasse teatrisse. no83 "kuidas seletada pilte surnud jänesele".

etendus koosnes erinevatest sketšidest, suuremal või vähemalt määral teatriga seotud. seotud olid kultuuri- ja ka spordiminister, 9 näitlejat, neljanda seina taga istuv publik, Eha Komissarov ekraanil ning Joseph Beuys inspiratsioonina. etendusest jooksis läbi küsimus - mis on kunst ja mis sitt. Kas purkisittumine on kunst? klaasipuhumine? teater? miks oli must ruut kunst, aga paljalt jalgpalliväljakule jooksev mees mitte? lavastuse (?) teisel poolel tekkis mul küsimus, et huvitav, kas tandem Ojasoo/Semper tahtis panna meid mõtlema, et kas see, mida me siin praegu vaatame, on kunst või saast? sest lõppude lõpuks ju me nägime ainult hunnikut (mõnel hetkel sõna otses mõttes) näitlejaid laval mängimas, aga mitte rolle, vaid iseenda ja teistega. näiteks mängisid nad diivani peal ussipesa ja võidukusemist, jalutasid ringi jänesekostüümis või alasti, mängisid sportlasi... mõned sessioonid koosnesid mono- või dialoogidest, kus ülejäänud näitlejad istusid laval toolidel ja jälgisid muigvelsui, mida tehakse. see tekitas tunde, et tõepoolest nad ju ainult mängivad laval, kuid mitte nagu näitlejad, vaid nagu lapsed, teevad lihtsalt igasuguseid toredaid teatrikooli asju. mis omakorda õigustabki mu hüpoteesi - on see siis kunst või mitte? .)

pealinnast tagasi tulles kirjeldasin Anastasiale üht näitust (?), kus käisin üle-eelmisel sügisel. "Entroopia", kuskil Tallinna vanalinnas. punt EKA ja muid tegelasi olid elanud 4 päeva ühes ruumis, mis oli kaetud üleni paberiga, ning nelja päeva jooksul selle paberi peale joonistanud erinevaid antropomorfseid olendeid. tulemus oli inimfiguure, moonutatud või põimunud, üksikuid jäsemeid või kehaosi täis joonistatud ruum. avamisel pakuti sigarette ja alkoholi. see inspireeris mind tekitama säärane näitus/galerii/väljapanek/olukord, kus üks inimene elab ühes korteris, mis on spetsiaalselt selle projekti jaoks hangitud, st ta pole seal varem elanud, näiteks ühe nädala. selle aja lõppedes kolib ta sealt välja ja korter avatakse vaatajatele kui kunstinäitus. Triinu (ja Märt Väljataga ka) seadis sellepeale kahtluse alla, et kõigest ei saa ju kunsti teha või kõik ei ole kunst. ma olen temaga nõus, aga siinkohal tulevad jälle mängu need küsimused, et mis siis on ja mis ei ole, miks piltide näitamine surnud jänesele on kunst või miks õlimaal on kunst.
protsess iseenesest on oluline, selle keerukus, osavuse, teadmiste ja ande nõudmine; aga kas see on oluline, et kas mingit nähtust looma hakates luuakse seda kui kunsti või lihtsalt luuakse ja hiljem öeldakse, mis see on? kas, kui ma poogiksin oma toa-ideele külge "kunstipäraseid" elemente, kui ma paneksin sinna elama tunnustatud kunstniku või mõne hullu või lihtsalt ekstsentriku, kas...? ma ise arvan, et see on pigem kontseptuaalne kunst, ei midagi enamat, teostamise õnnestumine sõltuks ajast, kohast, publikust. toamõte arenes hoopis selliseks, et kui kuskil euroopas rännates raha otsa saab, siis võime oma elukoha kunsti pähe maha müüa. hah.

tahtsin veel seda öelda, et minu jaoks on oluline laval hea välja nägemine. see on tähtis ja sellest kirjutas ka no83 kava või siis no99 märtsi-aprilli mänguplaani brošüür. see on väike näpuviibutus perfokate tegijate suunas, kuigi nende puhul on hea välja nägemise piir väga hägune, kuivõrd lava (ning ka nö lavastuse muud ettevalmistatud elemendid - nt kostüüm) on nende puhul väga hägune. (pigem mõtlen kooliteatreid ja miks mitte ka professionaalseid teatreid - minu arvamus on, et alati tuleb alustada minimalistlikult). perfokad on üleüldse libe tee, sest nende erinemise tõttu trad. teatrist (mis nüüd, no saabumisega, ei ole enam üheseltmõistetav termin) on nende vajalikkus ja eesmärk alati suurema kahtluse all. on meil vaja, et mees laseks end garaažis Volkswageni külge naelutada, see korraks välja lükata, lasta pilti teha ja siis tagasi? on meil vaja paljast naist end kausis pesema ning pärast pesuvett jooma? või teatrilavale punti alaealisi ühe aukliku teki alla teisi inimesi kunsti soojust nautima kutsuma? teatri, kunsti ja kunstniku esimene ülesanne on mõtted liikuma panna, arvan ma.

http://www.buildyourwildself.com/

...mossed?

Nädalavahetus oli täielik kulgemine. Kevad, rahu, hedonism, head inimesed, hea tuju.
Reedel chillisin eesti keele olümpiaadil, pärast seda Elleris muusikuhakatisest sõprade kulul odavat toitu, kunstiandeid realiseerima näiteringi, puhkama Pärna, öösel köögiläbu inimeste seltsis, keda ma väga tihti ei näe, aga mida lahedam see see-eest on.
Järgmise päeva õhtul oli enam-vähem sama seltskonnaga Elisabethi pool post-party chill, rahulik, hea ja pannkoogiga.

Mul on hea meel, et täna on pühapäev.

the usual

Päeva kompliment: Selveri kassajärjekorras näitas vahuste suunurkadega purjus mees mulle Katyusha pudelit ja ütles: "Sa oled sama ilus kui see." 

Ta mõtles seda neidu pildi peal, btw. Eks?

kapist leidsin

Mul on kodus vahvlirauad!!!!!!