Teate neid veidraid sotsiaalseid kitsikustundeid, kus ühine mõttelõng vakatab ja enam millestki rääkida ei oska? Mõnikord tekib soov nendest piinlikest vaikustest välja hüpata ja vestluskaaslasega sõbralikult meie käitumist kommenteerida, et "Panid tähele, kuidas me..." ja "Kas pole huvitav, et ...", sest lõppude lõpuks ju mõlemad mõistavad seda olukorda ja ei tasu end mingitest (familiaarsus?)piiridest häirida lasta.
Ma ise ei tunne väga tihti vaikuse pärast piinlikkust, aga sellegipoolest tunnen ära, kui see nö piinliku vaikuse olukord tekib.
Wednesday, February 25, 2009
Tuesday, February 24, 2009
rraawwrrrr
Käisin laupäeval Eesti esimestel vabavõitluse amatöörvõistlustel MMA Raju1. Ei olnud üldse hull andmine (või kogenematu silma jaoks siiski oli), põnev psühholoogiline kraam hoopis. Huvitav oli jälgida, kes on liialt tagasihoidlik või kellel vägi otsa saab või kes asja üldse tõsiselt ei võta või vastupidi, kes võtab ja kes tänu sellele võidab. Võitleja ringi tulemisega loeti ette tema nimi, vanus, kaal, MMA-staaž (0 kuust u 3 aastani) ja alad, millega nad varem tegelenud on. Näiteks kaks endist karatekat tegid eriti fancy show ja poksija kaotas mmakale nokaudiga... Üks kõige lahedam matš oli Arto (üks baaskursuse treeneritest, lahe tüüp) matš, kus esimeses raundis oli kogu saal täiesti vait ja jälgis pingeliselt maasvõitlust, teise raundi ajal elati juba metsikult kaasa ja kui Arto võitis, siis kõlas mingi meeletu rõõmurõke tervest saalist .D
Kaks kolmandikku võitjatest olid Elustreening Eesti tüübid (tartlased), nii et tehke treenerite kvaliteedi osas omad järeldused >)
Jussi Repo (EE) & Henri Hiiemäe (Pärnu)
Jussi Repo (EE) & Henri Hiiemäe (Pärnu)foto: Kaarel Nurk
Tuesday, February 17, 2009
kurbjus
Täna trennist koju jalutades kurvastasin Tartu linna pärast. Mul on kahju, et Vanemuise kõrvale ilusa muruplatsi peale järjekordne hotell ehitatakse ja et Lutsu teatrimaja iga korraga järjest koledamaks läheb (nad renoveerivad seda ikka eksju? muinsuskaitse?). tasku ja uus kaubamaja olid üleüldse suur jama, kogu sellest turusilla juures olevast suurte klaasmajade segapudrust rääkimata. kallis vanalinn, supilinn ja karlova, ära kao .(
vähemalt me võtame homme kassi.
ja jiu-jitsu ongi pidžaamas müramine. ainult, et selline badass müramine.
vähemalt me võtame homme kassi.
ja jiu-jitsu ongi pidžaamas müramine. ainult, et selline badass müramine.
Sunday, February 15, 2009
true. true.
Piret: kuule, ma tahan tööd
Kirsch: a tead, hakka narksi müüma (I) ?
Wednesday, February 11, 2009
veider vahejuhtum pühendumusega
Kristi helistab.
mina: ma olen täna juba 6 tundi Dostojevskit lugenud.
K: /../palju sul veel on?
mina: umbes 200 lehekülge.
K: aa, siis pole midagi, umbes 4 tunniga loed ära
mina: tegelt ma arvan, et natuke rohkem, sest see on ikkagi "Idioot", aga muidu jah, (kavatsen selle täna läbi saada)
??
see on vist tegelikult tüüpiline arvestuste nädala dialoog, kui te mõistate, millest ma räägin, stiilis "oot, aga ma ju alles eelmisel kolmapäeval sain magada..."
mina: ma olen täna juba 6 tundi Dostojevskit lugenud.
K: /../palju sul veel on?
mina: umbes 200 lehekülge.
K: aa, siis pole midagi, umbes 4 tunniga loed ära
mina: tegelt ma arvan, et natuke rohkem, sest see on ikkagi "Idioot", aga muidu jah, (kavatsen selle täna läbi saada)
??
see on vist tegelikult tüüpiline arvestuste nädala dialoog, kui te mõistate, millest ma räägin, stiilis "oot, aga ma ju alles eelmisel kolmapäeval sain magada..."
Tuesday, February 10, 2009
öistest katsumustest
Dostojevski. Pealekaks Balzac. Peaparanduseks Tšehhov.
Enda kaitseks võin öelda, et kirjanduse võrdlemine alkoholiga ei ole üldsegi nii vulgaarne, kui esmapilgul tunduda võib, kuivõrd mõlema tarbimine lühikese aja (nelja öö) jooksul väga suures kontsentratsioonis teatud muutusi teadvuse seisundis kaasa toob; siinkohal mitte vihjates oma hedonistlikele vaid justnimelt kohustustega seotud kirjanduslikele kalduvustele.
Enda kaitseks võin öelda, et kirjanduse võrdlemine alkoholiga ei ole üldsegi nii vulgaarne, kui esmapilgul tunduda võib, kuivõrd mõlema tarbimine lühikese aja (nelja öö) jooksul väga suures kontsentratsioonis teatud muutusi teadvuse seisundis kaasa toob; siinkohal mitte vihjates oma hedonistlikele vaid justnimelt kohustustega seotud kirjanduslikele kalduvustele.
Sunday, February 8, 2009
maised mured
Kaks uut filmi lisandus mu mälu andmebaasi.
Le Dernier combat, rež Luc Besson (1983)
märksõnad:
postapokalüptiline maailm
mustvalge pilt
ei ühtki sõna (mitteverbaal)
olelusvõitlus
üsna sürr film mingist tulevikumaailmast, kust inimesed sõdivad vee ja toidu pärast, kõik on maha jäetud, sest inimesi lihtsalt on nii vähe, humaansus ei välista enam liigikaaslase tapmist, kuid film on üdini inimlik, sest kõik tahavad lihtsalt elus püsida. üks võimalik stsenaariume meie maailma tulevikule.
Scanners, rež David Cronenberg
(1981)
Kui mõelda 80ndate filmide peale, siis mulle tuleb esimesena pähe veider helindus. St inimesed räägivad kuidagi teistsuguse intonatsiooniga, kui näoilme või huulte järgi arvata võiks. See oli selles filmis täiesti olemas, aga kõik muu oli nagu päris (isegi soengud). Telepaatiavõimed, inimeste mõjutamine mõtte abil, kurjad ja head, teadlased ja niisamad. Skännerid on erilised inimesed, kelle mõttejõud või telepaativõime on nii vägev, et nad suudavad ainult selle abil teisi inimesi neda tahtele allutada. Üks teadlane tahab skännerinimesi uurida, kuid kuri skänner ja tema abilised takistavad teda, sest nad tahavad maailma vallutada, kusjuures kõige juures on veel üks heatahtlik skänner, keda kuri skänner enda kaasosaliseks soovib, sest nad mõlemad on väga tugevad, kuid hea skänner jääb siiski endale kindlaks ning seetõttu toimub filmi lõpuminutitel väga omapärane kahevõitlus, kus kasutatakse relvadena ainult enda aju, kuid mis sellegipoolest suudab vastase veresooni õhkida, silmamunasid plahvatama panna, keha süüdata ning kõige lõpus veel ühe mehe mõistuse teise tüübi kehasse paigutada.
See on selle pärast lahe film, et kui seda vaadates mõtled, et tõenäoliselt järgmisel hetkel kellegi pea plahvatab, siis ta teebki seda.
Btw, chekkige posterit, päris lahe .D
Le Dernier combat, rež Luc Besson (1983)
märksõnad:
postapokalüptiline maailm
mustvalge pilt
ei ühtki sõna (mitteverbaal)
olelusvõitlus
üsna sürr film mingist tulevikumaailmast, kust inimesed sõdivad vee ja toidu pärast, kõik on maha jäetud, sest inimesi lihtsalt on nii vähe, humaansus ei välista enam liigikaaslase tapmist, kuid film on üdini inimlik, sest kõik tahavad lihtsalt elus püsida. üks võimalik stsenaariume meie maailma tulevikule.
Scanners, rež David Cronenberg
(1981)
Kui mõelda 80ndate filmide peale, siis mulle tuleb esimesena pähe veider helindus. St inimesed räägivad kuidagi teistsuguse intonatsiooniga, kui näoilme või huulte järgi arvata võiks. See oli selles filmis täiesti olemas, aga kõik muu oli nagu päris (isegi soengud). Telepaatiavõimed, inimeste mõjutamine mõtte abil, kurjad ja head, teadlased ja niisamad. Skännerid on erilised inimesed, kelle mõttejõud või telepaativõime on nii vägev, et nad suudavad ainult selle abil teisi inimesi neda tahtele allutada. Üks teadlane tahab skännerinimesi uurida, kuid kuri skänner ja tema abilised takistavad teda, sest nad tahavad maailma vallutada, kusjuures kõige juures on veel üks heatahtlik skänner, keda kuri skänner enda kaasosaliseks soovib, sest nad mõlemad on väga tugevad, kuid hea skänner jääb siiski endale kindlaks ning seetõttu toimub filmi lõpuminutitel väga omapärane kahevõitlus, kus kasutatakse relvadena ainult enda aju, kuid mis sellegipoolest suudab vastase veresooni õhkida, silmamunasid plahvatama panna, keha süüdata ning kõige lõpus veel ühe mehe mõistuse teise tüübi kehasse paigutada.
See on selle pärast lahe film, et kui seda vaadates mõtled, et tõenäoliselt järgmisel hetkel kellegi pea plahvatab, siis ta teebki seda.
Btw, chekkige posterit, päris lahe .D
Friday, February 6, 2009
kuulge, ärge väga jamage...
Content warning: järgneb kirjeldus kaheksa 18-aastase omapäitripist välismaale, sisaldab rumalaid nalju, eale mittevastavat käitumist ning tulevikus ka potentsiaalselt kompromiteerivat pildimaterjali.
Käisime Kirsi, Kristi, Magnuse, Kelli, Rolandi, Johanni ja Markusega Rootsis. sest me saime täiesti loogilistel asjaoludel 8 tasuta kruiisipiletit sinna ja tagasi! .D teekond algas maantee ääres, kuhu läksime neljakesi hääletama, kristi ja kirss ühes pundis (nad said sekundiga peale) ja mina & Magnus kerge hilinemisega teises pundis. saime Magnusega Mäo risti, kus oli rõvedalt külm, aga õnneks ei pidanudki Apelsinimajja masetsema minema, vaid jõudsime õige pea pealinna. seal kohtusime juhuslikult teise nelikuga ja läksime Kristi & Kirsiga kokku saama.
Laevas oli alguses rahulik, chillisime meie kajutis.. Õhtu poole läksime kuhugi alla baari, kus Kirss mingi vanamehega ajalehemängu mängides šampusepudeli võitis .D järgmine šampus tuli selle eest, et tal oli sünnipäev. liikusime ringi, pahpahpah, pidu meie kajutis, magama läksime viisakal ajal 1-2 paiku. roland & johann jämmisid vist enda kajutis, aga sellest ma väga ei tea.
järgmisel päeval suutsime umbes kella 11 paiku üles tõusta ja stockholmi tänavatele kaduda. kelli, roland, markus & johann läksid muusikapoode uurima. meie neljakesi kõndisime niisama ringi ja vaatasime lahedaid maju. 7 tundi. ghh. vahepeal käisime mingis meeletult suures sööklas söömas, mis oli lahe. magnus sai vägeva meestetualetikogemuse - seal oli mingi naerev leopardilipsuga tüüp, kes pissuaaride juures lollusi tegi ja magnusele üsna sugestiivselt naeratas, ribidesse torkis ja lipsu näitas. igaljuhul, pärast jalutasime veel natuke stockholmi teistel tänavatel, käisime toidupoes ja õhtuks tagasi laeva, poolel teel tõdesin, et peaksin praegu keemia praksis olema. hmm, seekord võitis kristi pudeli šampust limbovõistlusel ja meil oli mingeid muid niidukeid ka... siinkohal tasub mainida Onakat: rohelise tee maitseline piim. pean juhtima äärmiselt kohatult tähelepanu asjaolule, et Onaka oli püdel valge piimjas ollus, mis erinevate omaduste koosmõjul tõepoolest onaka mõõdu välja andis... me ei joonud seda väga palju.
igaljuhul, õhtu jooksul ajasime rolandit taga, et ta igaks juhuks magama läheks, aga ta põgenes alumiiniumdiskole (??), mängisime rammimist, millest ma parem ei räägi, mängisime taitšiid, milles mina ja magnus peaaegu võrsed olime, aga trummar Markus, bloody kõhn tüüp täiesti vankumatu tasakaaluga suurepärane, samal ajal kui kristi ja kirss istusid koridoris maas ja omg-itasid, et kui jõhker see kõik välja näeb. kahenäpumängust on mul siiamaani sinikad käsivarrel ning kristi ja magnuse käesurumisvõistlust (üllatavalt tasavägised) pidavat nende mõlemi randmed veel tundma andma. pidu oli taaskord meie kajutis, sest 4 korrust madalamal oli ju igav. kommunikatsioon võttis sellise pöörde nagu sellistel kitsaruumipidudel ikka: põimis ja mässis end inimeste vahel.. kuidagi. nii juhtuski, et selle pisikese toa erinevates otstes istuvad inimesed vestlesid omavahel, vahepeal tekkis minul, magnusel ja johannil privaatpidukolmik, sest meil oli vaja rääkida ideede isoleerimise võimatusest konteksti paratamatu olemasolu tõttu isolatsiooni eeldusena.. ühesõnaga jah, tegevus oli meil küllaga ja kõik oli väga põnev. 4-5 paiku kadusime magama.
hommikul, 10 aegu hakkas koristaja süsteemselt meie ukse taga käima, et juba kiiremini kaoksime. muretsesime selle pärast natuke, et ta nüüd meie nägusid nägi, sest kajut ei olnud tõepoolest kõige eeskujulikum. taarast rääkimata, aga kogu see... laga! agh. tegime kõik, mis meie võimuses, et asja parandada. tallinnas lahkusime johannist, rolandist & kellist, kes jäid linnapiiridesse. saatsime markuse bussijaama ja kadusime taas neljakesi maanteele. seekord juhtus üsna spontaanselt nii, et kristi&m olid paaris ning nad võeti taaskord kiirelt peale. passisime kirsiga umbes veerand tundi külma käes, kuid siis peatus üks muhe vanamees, kes meid põltsamaani viis. ta oli üks mu kõige lahedamaid hääletamiskogemusi üldse .D jutu käigus tuli välja, et ta nimi on Jaak. ta rääkis ise suurema osa ajast ja see, kuidas ta rääkis! .D alguses tundus kergelt mõistukõnena, aga üsna varsti voolasin kaasa. ta kõneles oma töökohast, minevikust, suguvõsast, naistest, autost, rahast... kõik hästi loomulikult ja ausalt. Jaak oli hästi positiivne ja eluterve tüüp, võttis asju vabalt. tal olid igast lahedad traditsioonid, näiteks kui ta ühe oma töökaaslase hauast mööda sõitis, siis ta hüüdis: "Tere, Suidu!" sest Suidu oli lahe tüüp olnud. ta rebis ka lahedalt: "Asju tuleb nimetada õigete nimedega. Sapakas on Sapakas, Moskvitš on vene tank, alles alates Žigulist võib rääkida autost." .D yeah. lahe. ta rääkis hästi palju ja hästi vabalt. ise ütles, et kuigi on 63, tunneb end sellise noore poisikesena... .D
nagu öeldud, pani ta meid põltsu juures maha, seal passisime 10-15 minutit ning meid kirsiga võtsid peale kaks suure ja mugava autoga tüüpi, kes olid just täna hommikul norrast töölt tulnud. viisid otse tartusse.
kodus magasin.
ühesõnaga see oli lahe. üsna random ka, arvestades, et me ei teinud eriti midagi, et näiteks pileteid hankida. või šampust. kui kirsilt pildid saan, siis.....
Käisime Kirsi, Kristi, Magnuse, Kelli, Rolandi, Johanni ja Markusega Rootsis. sest me saime täiesti loogilistel asjaoludel 8 tasuta kruiisipiletit sinna ja tagasi! .D teekond algas maantee ääres, kuhu läksime neljakesi hääletama, kristi ja kirss ühes pundis (nad said sekundiga peale) ja mina & Magnus kerge hilinemisega teises pundis. saime Magnusega Mäo risti, kus oli rõvedalt külm, aga õnneks ei pidanudki Apelsinimajja masetsema minema, vaid jõudsime õige pea pealinna. seal kohtusime juhuslikult teise nelikuga ja läksime Kristi & Kirsiga kokku saama.
Laevas oli alguses rahulik, chillisime meie kajutis.. Õhtu poole läksime kuhugi alla baari, kus Kirss mingi vanamehega ajalehemängu mängides šampusepudeli võitis .D järgmine šampus tuli selle eest, et tal oli sünnipäev. liikusime ringi, pahpahpah, pidu meie kajutis, magama läksime viisakal ajal 1-2 paiku. roland & johann jämmisid vist enda kajutis, aga sellest ma väga ei tea.
järgmisel päeval suutsime umbes kella 11 paiku üles tõusta ja stockholmi tänavatele kaduda. kelli, roland, markus & johann läksid muusikapoode uurima. meie neljakesi kõndisime niisama ringi ja vaatasime lahedaid maju. 7 tundi. ghh. vahepeal käisime mingis meeletult suures sööklas söömas, mis oli lahe. magnus sai vägeva meestetualetikogemuse - seal oli mingi naerev leopardilipsuga tüüp, kes pissuaaride juures lollusi tegi ja magnusele üsna sugestiivselt naeratas, ribidesse torkis ja lipsu näitas. igaljuhul, pärast jalutasime veel natuke stockholmi teistel tänavatel, käisime toidupoes ja õhtuks tagasi laeva, poolel teel tõdesin, et peaksin praegu keemia praksis olema. hmm, seekord võitis kristi pudeli šampust limbovõistlusel ja meil oli mingeid muid niidukeid ka... siinkohal tasub mainida Onakat: rohelise tee maitseline piim. pean juhtima äärmiselt kohatult tähelepanu asjaolule, et Onaka oli püdel valge piimjas ollus, mis erinevate omaduste koosmõjul tõepoolest onaka mõõdu välja andis... me ei joonud seda väga palju.
igaljuhul, õhtu jooksul ajasime rolandit taga, et ta igaks juhuks magama läheks, aga ta põgenes alumiiniumdiskole (??), mängisime rammimist, millest ma parem ei räägi, mängisime taitšiid, milles mina ja magnus peaaegu võrsed olime, aga trummar Markus, bloody kõhn tüüp täiesti vankumatu tasakaaluga suurepärane, samal ajal kui kristi ja kirss istusid koridoris maas ja omg-itasid, et kui jõhker see kõik välja näeb. kahenäpumängust on mul siiamaani sinikad käsivarrel ning kristi ja magnuse käesurumisvõistlust (üllatavalt tasavägised) pidavat nende mõlemi randmed veel tundma andma. pidu oli taaskord meie kajutis, sest 4 korrust madalamal oli ju igav. kommunikatsioon võttis sellise pöörde nagu sellistel kitsaruumipidudel ikka: põimis ja mässis end inimeste vahel.. kuidagi. nii juhtuski, et selle pisikese toa erinevates otstes istuvad inimesed vestlesid omavahel, vahepeal tekkis minul, magnusel ja johannil privaatpidukolmik, sest meil oli vaja rääkida ideede isoleerimise võimatusest konteksti paratamatu olemasolu tõttu isolatsiooni eeldusena.. ühesõnaga jah, tegevus oli meil küllaga ja kõik oli väga põnev. 4-5 paiku kadusime magama.
hommikul, 10 aegu hakkas koristaja süsteemselt meie ukse taga käima, et juba kiiremini kaoksime. muretsesime selle pärast natuke, et ta nüüd meie nägusid nägi, sest kajut ei olnud tõepoolest kõige eeskujulikum. taarast rääkimata, aga kogu see... laga! agh. tegime kõik, mis meie võimuses, et asja parandada. tallinnas lahkusime johannist, rolandist & kellist, kes jäid linnapiiridesse. saatsime markuse bussijaama ja kadusime taas neljakesi maanteele. seekord juhtus üsna spontaanselt nii, et kristi&m olid paaris ning nad võeti taaskord kiirelt peale. passisime kirsiga umbes veerand tundi külma käes, kuid siis peatus üks muhe vanamees, kes meid põltsamaani viis. ta oli üks mu kõige lahedamaid hääletamiskogemusi üldse .D jutu käigus tuli välja, et ta nimi on Jaak. ta rääkis ise suurema osa ajast ja see, kuidas ta rääkis! .D alguses tundus kergelt mõistukõnena, aga üsna varsti voolasin kaasa. ta kõneles oma töökohast, minevikust, suguvõsast, naistest, autost, rahast... kõik hästi loomulikult ja ausalt. Jaak oli hästi positiivne ja eluterve tüüp, võttis asju vabalt. tal olid igast lahedad traditsioonid, näiteks kui ta ühe oma töökaaslase hauast mööda sõitis, siis ta hüüdis: "Tere, Suidu!" sest Suidu oli lahe tüüp olnud. ta rebis ka lahedalt: "Asju tuleb nimetada õigete nimedega. Sapakas on Sapakas, Moskvitš on vene tank, alles alates Žigulist võib rääkida autost." .D yeah. lahe. ta rääkis hästi palju ja hästi vabalt. ise ütles, et kuigi on 63, tunneb end sellise noore poisikesena... .D
nagu öeldud, pani ta meid põltsu juures maha, seal passisime 10-15 minutit ning meid kirsiga võtsid peale kaks suure ja mugava autoga tüüpi, kes olid just täna hommikul norrast töölt tulnud. viisid otse tartusse.
kodus magasin.
ühesõnaga see oli lahe. üsna random ka, arvestades, et me ei teinud eriti midagi, et näiteks pileteid hankida. või šampust. kui kirsilt pildid saan, siis.....
Subscribe to:
Posts (Atom)